Sissejuhatus
Vanad kreeklased teadsid hästi, keda tasub kummardada. Need olid inimese enda sisemised niiditõmbajad - hormoonide ja neurotransmitterite nime kandvad pisikesed molekulid, mis kreeklaste fantaasias kehastusid inimkujulisteks olevusteks. Ent nende omadused ja võimed säilisid - nad võisid panna inimest oma suva järgi nutma, naerma, armastama, vihkama, targasti või rumalasti käituma, töötama, laisklema.. ning nende otsused olid ennustamatud nagu taevane täringumäng. Hoolega tuli silmas pidada, et mõne ettevaatamatu teoga omale Olümpose asukate viha kaela ei tõmbaks - karistused olid karmid ja vältimatud.
Inimesele jäi siiski võimalus jumalaid mõjutada-meelitada palvete, ohvriandide ning tseremooniate abil. Neid õigel määral doseerides oli võimalik enam-vähem õnnelikult ilmas hakkama saada.
Tänapäeva inimene on samaks otstarbeks endale leiutanud hulga keemilisi ja elektroonilisi abivahendeid, ent nende tõhusus ei pruugi alati ületada vanu äraproovitud trikke; samuti on oht üledoseerimisega elulaevuke hoopis tasakaalust välja lüüa. Käesolev pildiseeria püüab aidata vaatajal orienteeruda sekretoorse panteoni võimukoridorides, ning pakub valiku vanu ja uusi meetodeid jumalate soosingu võitmiseks.
Merle Kannus 2007