Kui Miralda sündis, siis ei olnud tal kaua aega nime. Nimi Miralda on kokkuleppeline ja suhteliselt juhuslik nagu kõik nimed, mis inimesed oma vanematelt saavad ja millega oma elu ära elavad.

Miralda on teistmoodi kui mina. Tema keskpunkt asub täpselt keskel, seetõttu püsib ta hästi paigal. Ühtlasi on see ka maailma keskpunkt ja kogu maailm tiirleb ümber selle punkti. Miralda vaatab seda liikumist ja mõtleb, kuhu neil küll kiire on. Temal endal on aega väga palju, ta pole üle lugenud, aga arvab, et põhimõtteliselt peaks olema lõpmatu hulk.

Miralda on ümmargune.

Miralda tajub maailma põhiliselt kompimis- ja haistmismeele kaudu.

Asjad, mida Miralda teeb, on lihtsad. Nende vormi laenab ta elusolendilt: neil on selgroog, pea, süda ja kombitsad. Nad tekivad nii: kui Miralda pilk millelegi pidama jääb, siis hakkab see juuri ja võrseid ajama, kasvatab kesta ja saab ühel loogilisel hetkel valmis. Kõige olulisem on niisiis vaadeldava objekti valik. Selles küsimuses on Miralda täpne ja praagib välja paljud kingitused, mis ma talle toon, tavaliselt põhjendusega, et need tekitavad temas ebameeldiva raskustunde.

Miralda jaoks ei ole ükski pisiasi liiga pisike.

Miralda tüüpiline näoilme ütleb: ma ei tunne teid. Aga kui te juba siin olete, eks siis astuge sisse ja võtke tassike kohvi.