Et lugejal ei oleks põhjust süüdistada kommenteerijat enese pidevas kordamises, nimetame korduva osa poliitiliseks seisukohavõtuks ja esitame selle kohe loo alguses.
Levinud arvutiostmise viis hakkab pihta vähempakkumise korraldamisega - arvutimüüjatelt proovitakse kätte saada masin, millele oleks võimalikult väikse raha eest maksimaalsed megahertsid peale kirjutatud. Seejuures kõlbab ohvriks kõik - alates kindlasti tarkvarast, siis kõvaketas, mälu jne. Ja loomulikult tundub arvuti enda hinnaga võrreldes korraliku monitori hind üüratult kõrgena. Nii et hoides kokku mõned tollid ja vaadates seejärel vastava tollide arvuga odavaima monitori saab arvutiostu eelarvet kenasti kärpida.
Teine arvutiostmise viis on keerulisem ja sellega ei taheta harilikult tegeleda. Nimelt võiks arvutit ostma asudes mõelda täpselt järele, milleks meile seda ikkagi vaja on - kes hakkab sellega töötama, mida ta peaks arvutiga tegema et oma palka õigustada, milliseid programme ta kasutama hakkab, milliste lisaseadmete milliseid omadusi on nende programmide edukaks tööks ja - ei maksa unustada - ergonoomilistel kaalutlustel vaja. Alles seejärel võiks hakata tegelema hinnauuringutega.
Paraku on selleks, et õiglaselt hinnata mingi töökoha jaoks vajaliku arvuti omadusi, vaja pikaaegset antud alast kogemust. Suurtes firmades, kus arvuteid palju ja nendega tegelemiseks eraldi meeskond, vastavad teadmised ajapikku kogunevad ja kuna firmajuhid tegelevad arvatavasti rohkem globaalsete probleemidega, on neile ka lihtsam selgitada suuremate investeeringute vajadust.
Aga mida peaksid siis tegema väiksed firmad? Loogiline lahendus oleks leida sõltumatu konsultatsioonifirma, mille hooleks jätta firma kirjeldamine informatsiooni seisukohalt ja tarvilike soovituste andmine. Kahjuks ei suuda ma hetkel ühtegi sellist firmat soovitada - kui ma sellega kellelegi liiga teen, siis olen nõus nädala pärast oma viga parandama. Vajadus sellise konsultatsiooni järele on kindlasti olemas, mis puudub on vahest raha, sest kardetavasti läheks selline konsultatsioon maksma vähemalt samapalju kui arvutid, kusjuures ostetaks vähemapakkumise-meetodiga võrreldes tunduvalt kallimaid arvuteid ja lisaks veel kallist tarkvara. Unustada ei maksa aga seda, et tänu muuhulgas töötajate produktiivsuse suurenemisele ja paremale ülevaatele firma tegevusest võiks ennustada samade palgakulude juures käibe mitmekordistumist...
Niipalju siis sedapuhku poliitikast, jõuame monitoride juurde. Milleks meile 17-tolline monitor? Isegi juhul, kui me arvestame, et osa suurediagonaalilistest kvaliteetmonitoridest ostetakse sisekujunduslikel kaalutlustel, jääb kehtima seadupärasus - selline monitor on paremini nähtav. Kui me ei kavatse arvutit kasutada lihtsalt kirjutusmasinana ja soovime maksimaalselt ära kasutada muuhulgas Windows '95 häid omadusi paljude programmide korraga käigushoidmisel, jääb pisem monitor meile arvatavasti väikseks. Üks arvutite kasutuselevõtu põhjendusi on olnud paberihulga vähendamine, see aga eeldab kindlasti seda, et kasutajatel on mõnusam ilma paberita hakkama saada. Selleks peab olema ekraan piisavalt suur, et ei tekkiks vajadust näiteks refereeritavat artiklit, kliendi hinnaküsimist või tarnija hinnakirja lihtsalt lugemise eesmärgil välja trükkida. Ja loomulikult peab monitori pilt olema piisavalt mõnus vaadata.
Hea 17-tollise monitori pilt on võimalikult 17-tolline, terav (st. mitte-udune), ei liigu üheski suunas ega virvenda. Kurb on vaadata kontorites plinkivaid monitore ja kuulata kurtmist, et ühel või teisel töötegijal kipub pea valutama. Paraku on PC-maailmas ääretult lihtne osta rohkem või vähem vilkuv monitor - asi, mida Apple Macintoshi ostmisel pole tarvis karta, sest selliseid lihtsalt ei tehta kuna see mõjuks halvasti firma mainele.