Mõistet 'lauaskanner' võiks lahti seletada kahel moel. Levinum neist on "skanner, mis loeb sulle vajalikud pildid enam-vähem korralikult arvutisse ja mahub vaevata sinu töölaua nurgale". Teine, vähemlevinud, on "skanner, mis võtab enda alla samapalju põrandapinda, kui laud ülemuse kabinetis". Viimase definitsiooni tähtsuse rõhutamist pidasid eriti oluliseks kahe juhtiva reklaamifirma inimesed, kes juhtusid minu tänase kommentaari teemat kommenteerima - soliidne skanner on vähemalt poolteist meetrit pikk, umbes samapalju kõrge ja selliseid leiab ainult korralikest reprokeskustest ehk kohtadest, kus tehakse trükiste jaoks värvilahutusi.
Juhtumisi kuulub minu põhimõtete hulka ka nimetatud suuregabariidiliste skannerite propageerimine, mis, tõsi küll, ei sega üldsegi mitte minu laua nurgal olevat HP ScanJet IIcx-i. Kindlasti leiaks selline skanner tasuvat rakendust tekstide sisselugemisel, kuid sedapuhku tahaksin ma rohkem tähelepanu pöörata värviliste piltide sisselugemise kvaliteedile. Selleks siis ka järgnevad punktid, mida maksaks skanneri ostmisel järgi uurida. Mina käisin skannerimüüjate kannatust proovile panemas TipNet'is, veenmaks ennast selles, et HP ScanJet 3C on oma eelkäijast parem.
Kõigepealt tuleks tutvuda paberilt pakutavate andmetega. Esmalt värvieraldus - seda mõõdetakse bittides. Odavaks lahenduseks on 24 bitti, ehk 8 bitti (256 heledust) värvikanali kohta, kallimad skannerid aga pakkuvad ka 30-, 32- ja 36-bitist värvieraldust. Kuigi hiljem peate te niikuinii kasutama 24-bitiseid pilte, tähendavad lisabitid seda, et vajaduse korral võite te lugeda 24-biti jagu värviinformatsiooni välja ka näiteks ainult pildi heledamast osast.
Samuti tuleb oluliseks pidada kiirust. Aeglasem skanner võib kergesti osutuda igapäevaseks kasutamiseks liiga aeglaseks, ja te ei teeni oma investeeringut kunagi tagasi. Üldiselt pean ma vähemtähtsaks skaneerimistihedust ehk -resolutsiooni, vähemalt niikaua, kuni pole vaja skaneerida slaide.
Ja nüüd võiks eriti nõudlik ostja asuda müüjate kannatust proovile panema - või korraldama need katsed mõne tuttava skanneri peal. Kaasa võiks võtta mõned fotod: (a) inimese näoga (b) ilusa värvilise pildi (c) tumedamate ja "porisemate" värvidega foto (d) mingi musta värvi esemega, näiteks must kirjutuslaud (e) mõned slaidid, seda isegi juhul, kui pole plaanis osta slaidilugejat. Pole vist mõtet rõhutada, et eelnevalt tuleks kontrollida, et pildid ikka teravad on. Samuti oleks hea, kui arvuti, mille taha skanner on ühendatud, oleks erinevate katsete puhul enam-vähem sama võimas.
Kõigepealt tasuks mõõta preview ehk proovivaate tegemise aega, siis skaneerida näiteks suurust A4 pildi füüsilisel resolutsioonil 300dpi (faili suurus ca 25 MB!). Näiteks HPLJ3C puhul osutus 75MHz-Pentium arvuti taga preview-aeg õigeks, aga terve lehekülje skaneerimine võttis aega 2 minutit - see pole küll sugugi halb tulemus, kuigi erineb paberil toodud andmetest, mis näitavad skaneerimise aega ilma arvutisse saatmiseta.
Seejärel tuleks proovida pilte skaneerida. Need võiks sisse võtta suhteliselt madalal resolutisoonil, sest nii saab need hõlpsalt kaasa võtta ja hiljem oma monitori peal teistega võrrelda. Näopilt on oluline, sest üldiselt kipuvad lauaskannerid punast värvi võimendama, ilus värviline pilt aitaks kontrollida värvide õigsust, porisem pilt näitab ära skanneri toimetuleku raskemates olukordades. Eriti oluline on must pilt, sest see näitab ära lauaskannerite nõrgeima koha - värvieralduse tumedamas osas. Samuti tuleks proovida skaneerida slaide - nii näeb ära, kas skannerit saab kasutada slaididest proovipiltide tegemiseks (proovipildi kvaliteet pole seejuures eriti oluline).