Arvatavasti pole skanner kunagi varem olnud niivõrd loomulikuks ostuks kui täna, mis muudab skanneri millsestki erilisest ja kallist laiatarbekaubaks. Kui veel aasta tagasi tundus kohane skannerist kirjutades süveneda tehnilistesse üksikasjadesse, siis täna peaks skannerist kirjutama nagu igast teisest tarbeesemest - pista saba pidi seina ja kasuta.
Skannerite laiale levikule aitavad kindlasti kaasa värviprinterite hinna märkimisväärne langemine ja internet. Tarbijasõbraliku hinnaga skannerilt ei maksa loota reklaamtrükise tegemiseks vajalikku kvaliteeti, küll on ta aga heaks kaaslaseks värviprinterile. Samuti sobib lauaskanner erinevate arvutimonitoril vaatamiseks mõeldud piltide jaoks, ja selliseid läheb tänu elu multimeediastumisele ja internetistumisele üha enam vaja.
Praktilise kasutajana ei otsiks mina niivõrd skannerit, sest nii võibki jääda aina paremat ja paremat tahtma, vaid lahendust oma pildivajadusele. Selleks tuleb arvatavasti alustuseks ära otsustada, milleks me pilte vajame. Piltide kasutus omakorda paneb paika kvaliteedinõuded.
Ma ei väsi kordamast, et juhul, kui teil peaks olema plaanis kasutada neid pilte mõnes trükises, siis pole odav lauaskanner sugugi see, mis teile õnne peaks tooma. Tõele au andes tunnen ma paari inimest, kes ka lauaskannerist suudavad hea pildi kätte saada, kuid nad on vaid üksikud erandid mis hea meelega reeglit kinnitavad. Eriti hea pildi lauaskanneri kasutamisel tekkivast saab, kui vaadata näiteks ajakirja "Luup". Roosakad-sinakad-rohekad udupildid, mis loomulikult täidavad oma rolli leheküljele värvi lisades - veidi porist värvi, tõsi küll. Võrdluseks võiks võtta näiteks "Tehnika kõigile", kus värvilahutus on tehtud tõesti selleks mõeldud skanneril.
Kokkuvõtteks, laiatarbe-lauaskanner sobib eriti hästi ekraanil vaatamiseks mõeldud piltide jaoks. Kuid otse loomulikult on erinevatel skanneritel sisseloetud piltid ka ekraanil vaadates erinevad - pildi teravus-udusus, värvide õigsus, värvitoonide erladusvõime skaala tumedamas otsas. Nupumehed hõikavad selle peale kindlasti vahele, et me võime ju neid pilte pärast näiteks Adobe PhotoShop'is muuta nagu süda ihkab. Jah tõesti, digitaalselt saab pilti väga põhjalikult muuta, kuid kahjuks kasutavad kõik pilditöötlusprogrammid oma algmaterjalina siiski skaneeritud pilti, nii et juhul, kui tumedates toonides pildiinformatsioon skanneri puisuse tõttu lihtsalt puudub, siis ei aita teid ka PhotoShop.
Sama PhotoShopi-maania paistab välja ka muudes kohtades. Näiteks mõnedes reprokodades, mille tööks on kliendi piltide arvutisse skaneerimine koos värvilahutusega ning hiljem valmis kujundustest filmide väljatrükkimine, on nutikas eestlane kohati otsustanud kasutada PhotoShop'i nii teiste programmide asemel värvilahutuseks kui ka selleks, et ei peaks slaidi enne skaneerimist tolmust puhastama. Praktika näitab, et nii üht kui teist tuleb hea tulemuse saavutamiseks veidi teisiti teha. Kvaliteetse repro juurde lihtsalt kuulub võimalikult tolmuvaba kliima ja eriline hoolikus slaididega ümber käimisel.
Niisiis - hilisematele korrektsioonidele pilditöötlusprogrammis ei maksa eriti loota, aga õnneks on ka laiatarbeskannerid jõudnud niikaugele, et näiteks HP DeskScan 4c juuresolevas tabelis omab 30-bitist toonieraldust. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kuna skaneerimine toimub RGB-kujul (punane-sinine-roheline ehk "televiisorivärvid"), siis võib igal värvikanalil olla 1024 erinevat heledusväärtust (24-bitistel skanneritel 256 väärtust). Kuivõrd arvutis kasutatavad RGB-pildid on endiselt 24-bitised, siis tehes vajalikud suuremad värvikorrektsioonid juba skaneerides väldime me vajadust pildiinformatsiooni "juurde rehkendada". Võiks öelda, et niikuinii läheb 75% 30-bitiliselt skaneeritud infost äraviskamisele, asi meil siis näiteks punast sellisel viisil võimendada, et õun või põsk endiselt ilus ja kumer paistaks - 24-bitise skanneri puhul oleks tulemuseks olnud enam-vähem ühtlaselt roosa või punane tasapind.