Kuidas tekst arvutisse saada
(seejuures nii, et nii endal kui teistel on võimalik seda edaspidises elus pruukida)

Lõik

Alguses oli lõik. Lõik (ingl.k. paragraph) on jupp teksti, mis arvutis lõpetatakse vajutades ENTER-klahvile. Näiteks võiksin ma siinkohal lõigu lõpetada:

Nii, nüüd oleme uue lõigu alguses. Nagu näha pole tegemist sugugi mustkunstiga. Kirjutad kuni lõik läbi saab, ja siis klõpsti ENTER-klahv. Aga mida kirjutada, ehk millest lõik koosneb? Tähtedest saavad sõnad, sõnade vahele käivad kas tühik (sõnavahe) või kirjavahemärk (punkt, koma jne) ja tühik. Ja nimelt nii ja ainult nii, ehk teisiti öeldes ei ole meil kunagi rohkem kui üks tühik järjest, ja harilikult käib see pärast kirjavahemärki (eranditeks alustav sulg ja jutumärk ning mõttekriips).

Nimelt nii ja ainult nii? Jah, sest ainult seda reeglit järgides saame me lõigud, mida arvuti kah lõikudeks peab ja mis on hästi jooksutatavad ehk “voolavad”. Voolamine tähendab näiteks seda, et kui me muudame teksti laiust (muutub lehekülje või veeru laius, aga sama efekt on ka kirja suuruse muutmisel vms), siis sobitab lõik ennast uuele laiusele:

Arvatavasti juhtub üsna tihti, et pärast dokumendi prooviversiooni valmimist tuleb välja, et tekst sai pisut liiga väike või suur, keegi soovitab selle teil hoopis kolme lõiku jooksutada ja siis tuleb reklaamipealik, kes selgitab et ‘meie majas kasutatakse ju hoopis toda teist kirjatüüpi’. Kui lõigud on hästi tehtud, siis pole selline avastus probleemiks — mõtlematult tehtud lõikude puhul on aga lisatööd kui palju.

Aga taandrida? Ja väljaulatuv taandrida?

Nagu mainitud, kannatab hästivoolav lõik välja enamuse võimalikest katsumustest ja laseb ennast vormida vastavalt keskkonnale. Kõigis arvutiprogrammides, nii lihtsas tekstitöötluses kui ka keerukamates küljendusprogrammides, saab lõigule määrata hulga omadusi. Kui ühest tähemärgi omaduseks on näiteks see, mis kirjatüüpi tema puhul tuleks kasutada, või milline on tema kaugus naabertähtedest, siis lõiguomaduste hulka kuuluvad reavahe, vasaku ja parema serva kaugus lehekülje/veeru servast, ning loomulikult ka taandrea kuju, sügavus jne.

Word’is on üleval, teksti kohal joonlaud ehk ruler, kus on ära märgitud lehekülje ning lõigu servad (ingl k. margin) ja, kui neid on määratud, siis ka tabulaatorid, veerud (ingl k. column) jms. Enam-vähem samuti käib see ka igas teises tekstitöötlus- või küljendusprogrammis, ning tihti on lisaks hiirega markerite nihutamisele võimalik neid lõigu-omaduste menüüst ka numbriliselt määrata.

Taandeta lõik sobib hästi esimeseks lõiguks pealkirja järel, siis ei teki naljakat auku vasakust servast algava pealkirja ja teksti vahel. Vahel võib aga tekkida soov kogu tekst taandeta laduda — siis tuleks selleks, et lõikude vahed ka üsna pika viimase reaga lõikude puhul silma paistaksid, jätta näiteks pool reavahet lõigu ette puhvriks. Korraga vahe ja taandrea kasutamist ei peeta aga eriti stiilseks lahenduseks.

Taandega lõike on harilikult tekstis enamus, sest taandamine võtab vähem ruumi kui lõikude vahele tühja ruumi jätmine — ja raamatu tegemisel on teksti kaunis mahutamine vähesele lehepinnale kirjastaja rahakotile igati tervislik.

Väljataandatud lõik on üsna tüüpiline loetelude jms puhul. Tasub tähele panna, et ‘ülejäänud ridade markeri’ kohale tekib viisakas tekstiprogrammis automaatselt ka tabulaator, et oleks mõnus pärast loetelu-numbrit või märksõna järgnev kenasti joondada (kõrvaloleval pildil on tabulaator pärast NB!-d).

Tabu-misasi?

Tabulaator ehk tabu ei tähenda sedapuhku sugugi midagi keelatut. Selle abil saab teksti joonde ajada, kui lõigu servade ja taandrea määramisest ei piisa — ehk juhul, kui on vaja tabelit teha. Oluline on seejuures meeles pidada, et taandread jms tehakse ilma tabut kasutamata.

Kuidas tabu joondab? On olemas nelja sorti tabusid: vasakule, keskele, paremale ja komakoha järgi joondav tabu, ja neid saab läbisegi kasutada. Juuresoleval illustratsioonil näiteks on ametikohad joondatud vasakule, toolide hinnad paremale (nii püsivad komakohad kenasti koos ka ilma komakoha-tabuta) ja tooli-tüübid keskele. Ja nimed? Need on tabeli esimeses veerus, nende asukoht on määratud lõigu vasaku servaga ja tabut pole vaja kasutada.

Miks ma ei kasutanud komakoha-tabut? Kuna näidistabelis on pärast koma alati võrdne arv numbrikohtasid, pole suurt vahet, kas ma joondan paremale või koma järgi. Koma järgi joondamine oleks muidu väga šikk, aga ma ei tea kunagi, ette kas seda dokumenti hakatakse vaatama masinas, kus on numbrid Soome-Eesti- (kümnendikke eraldab koma, tuhandeid tühik) või Ameerika-kujul (kümnendikke eraldab punkt, tuhandeid koma). Samuti võiks probleem tekkida mitmekeelsete dokumentide puhul, sest see kas joondamiseks kasutatakse koma või punkti võetakse kui mitte kogu operatsioonisüsteemi, siis vähemalt ühe dokumendi piires alati muutumatuks suuruseks.

Ning, nagu pildilt näha, on kõik tabulaatorid kenasti üleval joonlaua peal paika seatud. Ilma selleta arvaksid tekstitöötlusporgrammid harilikult, et me tahame tabulaatorit iga poole tolli järel — ja nii sõltuks õigesse kohta jõudmiseks vajalike tabulaatorite arv mitte sellest, mitmendasse veergu me tahame jõuda, vaid sellest, kui pikk on eelmise tabeliruudu sisu. Pole ju eriti loogiline siduda kujundust sisuga!

Tabu pole alati veel tabel

Niisiis on tabu hea vahend lihtsamate tabelite tegemiseks. Mida aga teha siis, kui tahaks teha tabelit, kus vähemalt mõnedes ruutudes pikemat sorti jutt, mis tahaks enda alla mitu rida võtta? Või kui oleks vaja tabelile kenasid raame ümber teha?

Selleks on harilikult olemas võimalus luua tabel. Tabel koosneb tabelilahtritest, millesse kirjutatud tekstilõik lahtrit vastavalt vajadusele kõrgemaks ajab. Igas viisakas programmis on ka võimalus mitut lahtrit omavahel liita — tõsi küll, veidi ettemääramatu on see, mis saab eraldi lahtrites olnud tekstist. Harilikult läheb ühe lahtri jagu teksti kaduma.

Kui lihtsamate, nimi-number-number-tüüpi, paari-veeruliste tabelite puhul võib lihtsalt tabudega tabeli tegemine olla hea lahendus, siis veidigi suuremad tabelid käituvad mõnusamalt, kuid neid tõesti tabelitena luua.

Tabelite puhuks aga ka üks hoiatus — nimelt olla kuuldavasti üks hea koht tabelite tegemiseks Excel, ja nutikamad meie hulgast on vastanud, et neid tabeleid annab koos naha ja karvadega Word´i lohistada. Ja enamgi veel, Word´is on üleval üks nupp, mis võimaldab isegi Word´ist lahkumata soovitud kohta Excel´i tabeli luua — menüüd muutuvad veidi, ja oletegi keset teksti järsku Excel´is. Sellist protsessi, kus ühe programmi dokument teise sisse pannakse, nimetatakse kena nimega Olé!, aga praktilises kasutuses on see lahendus no gut. Sellist mitme-programmi-faili on väga raske hiljem mõnes kolmandas programmis, näiteks küljenduses, kasutusele võtta, lisaks kipub ole-objektidel vahetevahel olema probleeme oma välimuse säilitamisega.

Julmal viisil poolitamine

Julm poolitus on see, kui kasutaja talle meeldivatesse kohtadesse miinus-märke toksib. Tulemus näeb välja just nagu poolitatud tekst, aga katsuge vaid muuta lõigu laiust või kirja suurust — kohe läheb vaja usinat hiinlast, kes hakkab liigseks muutunud poolitusi kokku korjama. Õige on poolituseks kasutada vastava programmi poolitusmoodulit (eeldusel, et see teile vajaliku keele jaoks olemas on) või kasutada pehmet poolitamist, milleks harilikult on CTRL-miinus. Selline poolitus tuleb välja ainult siis, kui teda vaja on — ehk siis, kui sõna realõppu muidu ära ei taha mahtuda. Pehme poolitus enne sõna esimest tähte harilikult keelab selle sõna poolitamise sootumaks.

Kirjavahemärgid

Seda, et tühik käib reeglina pärast kirjavahemärki, sai eespool mainitud. Kirjavahemärke on aga tegelikult veidi rohkem, kui kirjutusmasina-ajast meelde on jäänud.

Kriipsud

Miinusmärk on ainus kriips, mille klaviatuurilt leiab, aga sugugi mitte ainus, mida viisaka teksti puhul vaja läheb. Kasutamist leiavad kolm kriipsu — miinus ehk sidekriips ehk poolituskriips (liitsõnades, nt Kagu-Euroopa, miinuseks muutub vajaduse korral ka pehme poolitus); n-kriips (ingl k. n-dash) ehk kuni-kriips (nt 1996-97, sobib aga hästi ka negatiivsete numbrite tähistamiseks, nt -15 kraadi C); ja m-kriips (ingl k. m-dash) ehk mõttekriips. Miinus on numbri laiune, n-kriips umbes N-tähe ja m-kriips M-tähe laiune.

Ja kuidas käituvad nende ümber tühikud? Side- ja kuni-kriips tühikuid ei armasta (va. muidugi juhtudel, nagu näiteks ‘side-’ selle lause alguses), aga mõttekriipsul võiks mõlemal pool üks tühik olla. Ameerika tüpograafia tahaks ka mõttekriipsu ilma tühikuteta jätta, aga minu meelest pole see kena. Küll aga meeldiks mulle seal tavalisest veidi lühemat tühikut kasutada, küljendusprogrammides on tihti olemas õhuke tühik ehk thin space.

Enamus kaasaegseid programme saavad aru vanast masinakirja-stiilist, kus mõttekriipsu tähistamiseks kasutati kahte miinust, ja muudavad selle automaatselt mõttekriipsuks. Tehes teksti mõne vanema programmiga tasuks lihtsalt kaks miinust lüüa, pärast küljendamise käigus on seda lihtne asendada.

Jutumärgid

Harilikult on klaviatuuril number kahe kohal märk, mis jätab endast mulje kui jutumärgist. Tegelikult on see hoopis tolli-märk, sellega tähistatakse lihtsalt ühte mõõtühikut. Kahest ‘kurikast’ koosneva märgi asemel on õigem kasutada tõelisi jutumärke, mis näevad välja nagu 66 ja 99. Inglise tava kohaselt on nii alustavad kui lõpetavad jutumärgid üleval, kusjuures alustab 66 ja lõpetab 99. Eestis on olnud kombeks alustada alumiste 99-kujuliste jutumärkidega ja lõpetada ülemise 99-ga, aga kuna kaasaegsed tekstiprogrammid hea meelega ise tollimärke jutumärkideks muudavad, siis on hakanud 66-ja-99 stiil üsna hästi levima. Ainus koht, kus tollimärk läbi kipub lipsama, on teksti viimine ühest programmist teise — siis võib olla vaja oma tööprotsessi veidi muuta, et jutumärgid ikka trükki jõuaksid.

Sama lugu on ka ülakomadega — klaviatuurilt leiab nii ‘kurika’ kui ka kenad 9- ja 6-kujulised ülakomad.

Lihtne ju, kes siis sellega eksida võib!

Eksitakse ikka, ja päris ohtralt. Järgnevalt veidi näiteid sellest, mida toimetajad teksist leiavad:

• Lõigu lõppu tähistavat ENTER-klahvi vajutatakse ka lihtsalt rea lõpus. Sellised lõigud ei lase ennast uuele laiusele vastavaks jooksutada, lisaks ei toimi arvutile lõigu viimastena tunduvatel ridadel justify. Lahendus? Enamikus tekstitöötlusprogrammides saab sisse lülitada lõigulõppude tähistamise mingi sümboliga — nii on hea oma näppude harjumusi kontrollida ja muuta.
• Joondamine paremale ja keskele tühikute abil. Võtame näiteks paremale joondamise tühikuga — piisab pisemastki kirjamuutusest, et see kiri kas ei oleks enam paremale joondu, või libiseks hoopis osalt järgmisele reale. Lahendus? Joondage lõik paremale (keskele) või kasuta paremale (keskele) joondavat tabu.
• Taandread hulga tühikutega või tabulaatoriga. Ei tasu unustada, et tühik on mõlemalt poolt joondatud lõikude (ingl. k. justified) puhul muutuva pikkusega, nii et sellisel puhul saab igal lõigul olema veidi erineva pikkusega taandrida; tabulaatori kasutamisel selline probleem küll puudub, aga tabu on mõeldud teiseks rakenduseks ja antud kohas ta ainult piiraks meie vabadust hiljem, pärast teksti valmimist, otsustada, mis oleks mõnus antud lõigu taandamise viis. Lahendus? Kasutage lõigu omadustest ‘esimese rea’ ja ‘ülejäänud ridade’ markereid loominguliselt.
• Välja-taandatud lõikudes kasutatakse teksti paika ajamiseks tühikuid ja tabusid — toksitakse kuni kursor läheb uuele reale, ja siis veel sobiva kauguseni. Äärmiselt ebatäpne lahendus, vt muuhulgas eelmine punkt; lisaks ei kannata selline tekst ümberjooksutamist, ehk voolavus on null. Lahendus? Vt eelmine punkt.
• Tabelid on paika aetud tühikute, hulga tabulaatoritega, või neid kordamööda kasutades. Selline tabel ei püsi koos, teda on võimatu viia ühest programmist teise ja ümber kujundada; lisaks pole tühik usaldatav pikkusühik. Lahendus? Kasutage ühte tabut veeru kohta, või, veel parem, antud programmi ametlikku tabeli-tööriista.
• Pealkirjad sõrendatakse tühikutega. Sellisest lahendusest saab lahti ainult käsitsi tühikuid välja nokkides. Lahendus? Kui tingimata on vaja sõrendada (kahtlen, et on), siis tähe-omaduste juurest saab määrata tähe- ja sõnavahet.
• Poolitamine miinusega. Segab lõikude ümberjooksutamist, likvideerida saab ainult käsitsitööga. Lahendus? Kasutage automaat-poolitust või pange miinuste asemel pehmed poolitused.

Loetavusest

Oh kui palju kirjatüüpe ehk fonte leiab arvutist! Ja millised taustad seal on! Alustaks aga hoopis karmi statistikaga: kui te muudate reklaamis kirja serifitega kirjast (nt Times) serifiteta ehk sans-serif kirjaks (nt Helvetica), kaotate koheselt 60% lugejatest. Kui te aga panete lihtsa serif-kirja asemel valge sans-serif kirja mustale taustale, kaotate juba 90% lugejatest....

Kirjatüübid e. fondid

Hea leivatekst, ehk dokumendi põhitekst, on seega serifitega kiri. Levinumatest nimedest võiks mainida Times´i (sh Times New Roman) ja Garamondi sugulasi, mis sobivad pruukida pea igas olukorras.

Pealkirja puhul, aga ka näiteks inforohketes tabelites, sobib kasutada ka serifiteta e. sans-serif kirja — nimetaks siinkohal Helvetica sugulasi (Arial jms).

Igale serif-kirjale peaks õnnestuma leida sans-serif kaaslane, mis temaga iseloomult ja välimuselt kokku sobib — leidnud korra sellise paari ja kuulutanud selle maja stiiliks, on palju hõlpsam pidada kõiki loodavaid dokumente ühtse välimusega teha. Kui olemasolevate fontide hulk võtab silmad kirjuks ja teeb raskeks otsustada, milline kiri teie maja soliidsuse/modernsusega hästi kokku sobiks, võtke interneti peal lahti http://www.will-harris.com, seal on tuntud fondid järjestatud nimelt nii, et neid oleks mugav vastavasse kasutusse valida, kui teada on sobilik formaalsuse aste ja meeleolu, mida tahaks fondiga edasi anda.

Fontide hulgas on aga ka palju ekstravagantsust, eriti kui te võtate ette mõne shareware-CD-plaadi täie fonte. Enamus neist võivad leida kunagi kasutuse mõne kõrgesti koolitatud graafilise disaineri töö, aga lihtsast tekstikasutusest tuleks need võimalikult kaugele hoida. Lisaks teie maja peamisele kirjapaarile võib vaja minna veel vaid vahest kutsete kujundamisel mõnda käekirja-laadset fonti — enamuses kirjavalikutest leidub Shelley Andante, mis on selliseks puhuks igati viisakas.

Treppimine vs sisu

Aga ega välimus pole ainus, mis lugemist segada võib. Vaadates algaja kirjamehe käsikirja leiab küljendaja selle kolmes mõõtmes trepituna, nummerdatud ja munastatud nimekirjadega jne. Kõik see näitab tihti, et kirjutaja pole ise teemast eriti aru saanud ja üritab nüüd kõikide vahenditega üksikuid meelde jäänud fakte nii- ja naapidi järjestada. Tulemuseks — loetamatu tekst. Kui aga alustada tekstist, mis juba puhaste lõikudena on loetav, annab hea küljendus talle mõju ainult juurde.

 Copyright © 1996, 97 Peeter Marvet. All Rights Reserved
Komala-web’i sisu osalinegi loata kopeerimine on kõvasti keelatud,
siiski on lubatud teha üks väljatrükk isiklikuks tarbimiseks.