Vaidlustan arvutitele mõeldud ekraanifiltritele teenimatult omistatavad võimed, selgitades arvutimonitoride tööga kaasnevate nähtuste tehnilist külge ja tekkepõhjusi. Ühtlasi tahaks näidata mõned lihtsad võtted, kuidas probleemide tekkepõhjusi mõjutades saavutada paremaid tulemusi, kui tagajärgi mõjutada püüdes.
On raske leida klaasfiltrit, mis ise ei lisaks suuremat peegeldust kui samades valgustingimustes korraliku monitori matistatud pinnal enne märgata oli. Kui jutt on aga odavaimatest või lootusetult vananenud monitoridest, siis must-valgete monitoride korral on peegelduste vastu tõelist abi sajakroonisest mattmustast metallvõrgust. Kahjuks ei ole see odav lahendus kasutatav värvimonitoridega, värvikineskoobi aukmaski ja võrgu struktuuri koosmõjul tekkiva muaree (segava värvilise mustri) tõttu.
Mõistlik oleks aga peegeldusest vabaneda õige valgustusega - aken ei peaks olema selja taga, lae- või laualamp ärgu paistku ekraanile. Kahe kallimat sorti ekraanifiltri hinnaga saab aga tõenäoliselt uue monitori, mis lisaks peegelduste puudumisele evib muidki häid omadusi.
Ekraanifilter kui passiivne element ei saa kuidagi muuta ekraanile punkti- ja ridahaaval moodustatavate kujutise selliseid omadusi, nagu rea- või kaadrilaotussagedus. Sellisest võimalusest tõemeeli rääkimine ei erine väitest, et on olemas päikeseprillid, mis muudavad majaka närvilise vilkumise rahulik-pidevaks helenduseks.
Tänapäevaste monitoride juures tehniliselt vältimatu vilkumise mõju on minimiseeritav võimalikult kõrge kaadrisageduse valikuga ja on reeglina piiratud monitori omadustega. Enamasti võimaldab iga kaasaegne monitor vähemalt 75 Hz kaadrisagedust ka suurimate punktiarvude korral kujutises. Vahel võib aga kohata olukordi, kus hea arvuti ja hea monitor on oskamatusest tööle pandud standardsel VGA reiimil ehk 56 Hz kaadrisagedusel. Koosmõjus päevavalguslampide valgusega, mis sisaldab lisaks põhilisele, 100 Hz sagedusega komponendile ka lampide ja võrgupinge ebasümmeetriast tingitud 50 Hz komponenti, on silma poolt kahe sageduse vahena tajutav 6 Hz tuiklemine üpris kohutav. Võimaliku ekraanifiltri eemaldamisel tekkiv mulje olukorra täiendavast halvenemisest on tingitud aga vaadeldava kujutise heleduse ja seega ka tuiklemise intensiivsuse kasvust.
Siit jõuame aga tulemuseni, et alati ei ole kõrgeim võimalik laotussagedus sugugi parim. Ka 100 Hz lähedusse jõudmisel tekivad päevavalguslampide kasutamisel tuiklemisefektid, silma inertsuse tõttu siiski vähem tajutavad. Kes kaadrilaotust siiski nii kõrgele tahab ajada, kasutagu valgustusena otse 50 Hz valgusvoolul töötavate päevavalguslampide asemel siiski parem tavalisi või halogeenlampe.
Kontrastsuse parandamine
Kontrastsus tähendab musta ja valge heledusnivoo suhtelist erinevust. Hea ja õieti reguleeritud monitori korral on ekraanifilter võimeline seda nivoode vahet ainult vähendama. Visuaalse kujutise paranemine võib olla jälgitav liialt valges ruumis asuva heleda luminofooriga monitori puhul. Kujutise visuaalne paranemine saavutatakse sel juhul eriti tumedamate filtrite korral tänu sellele, et ekraanilt lähtuv valgus läbib filtri silmani jõudes üks kord, ekraani fooni heledamaks muutev välisvalgus aga kaks korda, nõrgenedes seega suhteliselt rohkem.
Mugavalt, sujuvalt ja soovitud suunas kontrastsuse muutmiseks on kõikidel monitoridel vastav seadistusvõimalus. Silma ei väsita selline kontrastsus, mis on kooskõlas ruumi valgustusega. Heledam valgus ruumis nõuab suuremat kujutise kontrastsust, ülepakkumine on aga silmadele väsitav ja vähendab ka monitori tööiga.
Tihti ei osata õieti reguleerida ka kujutise heledust. Nagu televiisorilgi, on arvutimonitori heleduse reguleerimine tegelikult musta nivoo reguleerimine, mille õige seadistus on musta ja halli piiril. Liigne heledus, vähendades musta ja valge nivoode suhteliselt erinevust, tekitab vajaduse suurendada kontrastsust, mis koormab nii monitori kui silmi.
Kui selline kadestamisväärne võimalus oleks olemas, ei oleks ju mingit muret ka udustest fotodest asja saamisega. Kahjuks ei saa ka siin nii lihtsate vahenditega imet teha.
Kujutise teravus saavutatakse kineskoobi ekraani sisepinnale kujutist laotava elektronkiire võimalikult väikese läbimõõduga ja elektronkiire hälvituse hea kvaliteediga (pidevalt korduvate kaadrite täpse kattuvuse saavutamiseks). Hea tulemus saavutatakse kineskoobi ja tema hävlitussüsteemi õnnestunud konstruktsiooni, magnetilise varjestuse ning monitori elektroonikaosa poolt toodetavate hälvitus- ja fokusseerimispingete täpsuse ja stabiilsusega.
Unustada ei tohi ka ainult horisontaalsuunalist teravust mõjutavat monitori videotrakti läbilaskeriba, mis antakse megahertsides (MHz). Mida suuremale kujutise punktiarvule ja kaadrisagedusele kujutis on seadistatud, seda laiem peab olema videotrakti läbilaskeriba, et horisontaalsuunalised heledusüleminekud (nt peened püstjooned) ei ähmastuks. Monitoride videotrakti ribalaius ületab muide paljukordselt televiisorites kasutatava, ulatudes parimatel monitoridel ligi 200 MHz.
Unustada ei tohi ka monitori videosignaaliga varustatava ühenduskaabli sobitust - igasugused pikendused või kommunikatsioonikarbid ühe ja sama monitori kasutamiseks mitme arvutiga mõjuvad pildi kvaliteedile halvasti.
Ekraanifilter ei tee seega kujutist mingil juhul teravaks. Vastupidi - kompenseerimaks kujutise tumenemist, lisab kasutaja kontrastsust, ehk heledate osade heledust, millega kaasneb paratamatult elektronkiire läbimõõdu suurenemine. Mitmed eri paksusega peegelduste neelamiseks ettenähtud kihid filtri pinnal hajutavad aga igaks omakorda kujutise detailide piirjooni.
Kõik kaasaegsed kineskoobid on sisemise varjestusega nii kineskoobi anoodpingest tingitud elektrostaatilise välja kui kujutist laotavate elektronide ekraani luminofooris pidurdumisel tekkiva nõrga röntgenkiirguse vastu. Laotussüsteemi poolt tekitatavat vahelduvat magnetvälja on võimalik monitori sisemusse piirata ainult pehmest elektrotehnilisest terasest varje abil ning ekraanifiltrist siin abi loota ei ole. Arvutimonitoride kineskoopide kiirgusnäitajad on muide oluliselt madalamad televiisorite vastavatest näitajatest.
Elektrostaatilise välja osas ei saavutata aga ka ekraani vahetus läheduses mõõtes selliseid väljatugevuse suurusi, kui mõnedki kunstmaterjalist põrandakatted tekitavad kogu toa ulatuses. Kui aga ekraanifiltri metallikihti maandav juhe puudub või on monitori metallosadega ühendamata, kaob filtril igasugune mõju elektrostaatilise välja tugevusele monitori ees.
Kokkuvõtteks, enne filtri ostmisele mõtlema hakkamist, vaadake kriitliselt üle oma töökoha valgustus, monitori paigutus ja seadistus, paludes viimaseks tegevuseks vajadusel kasvõi spetsialisti abi. Kindlasti on selline tegevus palju odavam ja tulemuslikum pimesi raha filtrile kulutamisest, eelnevalt oma töökohal selle mõjus veendumata.
Kas olete tähele pannud, et kiidukõned ekraanifiltritele kostavad ikka kaupmeeste, mitte spetsialistide poolt? Juurdehindlus sellele artiklile on suur ja äri läheb hästi, kui kaubale suudetakse piisav nõudlus tekitada. Mulle toob see kustumatu teema aga meelde kunagi must-valgete telerite ajastul mõne teleri ette sobitatud kolmevärvilised kiled, ainult, et seekord püütakse värvilisi kilesid sokutada värviteleviisorite ette.