VÄRVI VALITSEMINE.

Juuso Äikäs, EAC Papyrus.

Colour management on sõna, mida graafilise ala ajakirjanduses tihti kohtab. Mida see aga tähendab mis tast kasu on? On seda üldse vaja?

Traditsioonilise digitaalrepro sõnastikku see sõna ei kuulunud. Suletud e. proprietary süsteemid olid ühe tootjafirma kavandatud skanneri-pilditöötlus-printerisüsteemid, kus värviga tuldi toime ilma kasutajat sellesse pühendamata. Täna on olukord muutunud, sest värv on jõudnud töölaua-tasandile ja igaüks tahaks sellega ise tegeleda.

DTP (desktop publishing) maailmas on mõiste WYSIWYG ehk What You See Is What You Get ehk Mida Näed, Seda Saad. Kasutaja on tasapisi harjunud sellega, et ekraanil nähtu ka trükis teoks saab. WYSIWYG on küll olnud pikka aega naljanumbriks (á la "... but what you get ins’t what you wanted"), aga tänaseks on ta tüpograafi osas teoks saanud ja liigub tasapisi pildi poole. Ainult värviga on veel probleeme.

See tähendab seda, et digitaal-proofi tulemus ei vasta trükisele, rääkimata monitoripildist. Samal ajal värvi kasutamine trükis aina kasvab, prepress läheb laitarbevõrku ja tellimusi tekib mis iganes teadmistetasemega kasutajatelt. Colour Management peab hoolitsema selle eest, et pildi värvid läbiksid kogu ettevalmistusprotsessi muutumatuna.

Lühike algkursus.

Tähtsaimad terminid on värviruum, värviedastus-ruum ja värviprofiil. Alustaks lihtsaimast ehk värviedastus-ruumist ehk Gamut’ist, mis kirjeldab eri seadmete võimet värve reprodutseerida. Nt. poogna-ofseti värviedastus-ruum on avaram kui ajaleheofsetil — aga seda mõjutavad ka trükivärvid, paper jms.

Värviruum e. Colour Space näitab, kuidas protsessi mingis osas värvi kirjeldatakse. Tuntumatest võiks mainda RGB-d ja CMTK-i — skannerid loevad RGB-d, trükimasinad trükivad CMYK-i. Mis tähendab, et mingis protsessi osas tuleb minna üle ühest värvisüsteemist teise.

Colour Management ei saa kahjuks kasutada kumbagi nendest värviruumidest, sest ei CMYK ega RGB ole üheselt standardiseeritud.

Vaja on leida värviruum, mis ei sõltuks seadmetest. Ehk teisiti öeldes, värviruumi mida saaks kasutada kõigil seadmetel nii, et teisendustes midagi kaduma ei läheks. Ja see värviruum peaks olema standardiseeritud, nii et kõik võiksid üheselt otsustada millist elektromagnet-kiirgust me parajasti punaseks ja millist roheliseks loeme. Kokkuvõttes peaks ta olema seotud inimese nägemisega — katma moonutusteta kogu nähtava spektri.

Õnneks on selline värvisüsteem ka olemas, nimeks CIELab. CIE Commission Internationale de l’Eclairage. Lab tuleb koordinaatsüsteemi telgede tähistustest ehk Luminance, a ja b. Igale seadmele leitakse värviprofiil, ehk valem kuidas temalt saadav värvi-info universaalsesse ehk CIELab-ruumi üle viia. Tulevikus tulevad profiilid loodetavasti seadmetega kaasa, täna tuleb leppida võimalusega neid ise tekitada.

Üldiselt on värvi määratlemine CIELabis ohtlikult lihtne. Tuleb aga meeles pidada, et lihtsamatel puhkudel on värvikontroll raske, raskematel puhkudel aga lausa võimatu. Oluline on määrata värvidele tolerants igas suunas, seega nii L-is, a-s kui b-s. Kui tolerants on liiga väike, ei suuda trükikoda kunagi sellele vastavat toodet trükkida — isegi juhul, kui klient seda erinevust palja silmaga ei märkaks. CIELab-värviruumi kõikumisi tähistatakse DeltaE-ga. Kui DeltaE<1 pole värvierinevust võimalik märgata. Aga ka 1 DeltaE on piisavalt väike suurus, et tegelikus trükinduses oleks mõtet rääkida pigem mitme-DeltaE-suurusest tolerantsist.