maalid

Minu tee naivistliku maali juurde pole olnud juhuslik. Kõigepealt minu ainuke tõsiselt võetav kunstimõjutus on tulnud dada liikumisest. Eriti nende püüd vabaneda kaanonitest ja leida vahetu väljendus.

Töötades 80ndail Kunstimuuseumis, võtsin osa Eesti naiivkunsti näituse koostamisest. Vesteldes paljude autoritega, leidsin nende mõttemaailmas ja suhtumises minu enese omaga väga palju ühist. Näiteks, et imelik olemine on see loomulik olemine. Arvan ka mõistvat, miks ja millest paljud naivistid oma teoseid loovad.

Läks ikkagi veel oma kümmekond aastat, enne kui ise sel alal katsetasin. Äratundmine polnud veel saabunud.

Mu sõber Rootsis ostis omale maja Stockholmi saarestikku ühte eriti idüllilisse paika. Et tegemist oli saarte ja merega, tekkis sõbral vajadus laevapildi järele.

Polnud just kerge endast eemaldada õpitu ja leida see, mis minus loomulikult olemas on. Nimelt siirus kujutada asju osana oma maailmast.

Sellest tööst tuli säärane nauding, et loomulikult jätkasin teiste piltidega. Mida enam ma sellesse eluviisi ja nägemisse süvenesin, seda kergem ja rõõmsam maalimine oli. Hakkasin kujutama saarekese maju, püüdes jäädvustada seda tunnet, mis minus sel hetkel tekkis. Peagi lisandusid inimesed ja tegevused, hiljem ka stseenid minu fantaasiamaailmast.

Olen igasse pilti pannud mingi osa iseendast, seepärast pole siiani ka suutnud ühtegi maali müüa. Paigutades need enda ümber tekitan ma justkui oma ruumi, kus mul on alati hea olla. Vahest on ka vaja mõni lugu juurde maalida. Mõni pilt on küll kingitud sõpradele, kes neid on väga omale tahtnud, aga nende käest saab ju neid jälle kätte.