AjaluguNagu paljud meist, algas minu muusika-kuulaja ajalugu vanal (aga sugugi mitte nii heal) sotsialismiajal. Tehnika oli kõik suuremal või vähemal määral unifitseeritud, nii et sama hinnaga asjad olid seest ka ühesugused ja tegid praktiliselt ühesugust häält. Kallimad asjad muidugi paremat, odavamad kehvemat. Elu oli lihtne, valikut polnud ja kõrvadel puudus võimalus ostetud tehnika järgi harjuda vahet tegema ühte või teist moodi kõlava tehnika vahel. Sisse harjus lihtne tõekspidamine, et valjuhääldajate tase on otseses seoses nende suurusega, et võimendid teevad umbkaudu ikka ühesugust häält, ainult võimsus ja tämbriplokkide käitumine on erinev. CD-sid või vähemalt kvaliteetseid CD-sid polnud, kassettmakid mis liikusid, olid praegu tagasi vaadates ka oma aja kohta suhteliselt õnnetud. Tulemuseks see, et ega eriti palju kvaliteetset originaalmaterjali kätte ei saanudki ja ei kuulnud kusagil ka silmiavavalt kvaliteetset heli. Tulemus? Põhiline tulemus sellest kõigest oli, et arusaam "kvaliteedist" kippus piirduma sellega, "kui kõvasti ja kui madalale" mängis tehnika basse ja "kui kõvasti ja kui kõrgele" mängis kõrgeid. Vahel harva kostis tuttavate suude kaudu väiteid, et tõsisemad, kogenumad ja korralikku tehnikat omavad tegelased kuulasid väljalülitatud või nulli keeratud tämbritega otse CD pealt läbi võimendi kastidesse ja et ekvalaiser selliste tegelaste jaoks rohkem sõimusõnana kõlavat. Arusaamatuna tundus. Alguses. Umbes sellel ajal omandasin "prahipoest" odava raha eest Estonia 010 eelvõimendi ja võimsusvõimendi. Riist mis skeemi ja arvuliste näitajate poolest tundus ikka päris kõva sõna olevat. Samas ostsin ka S90B valjuhääldid. Ja varsti ka ühe esimestest RET-is kokku pandud sahtliga CD-mängijatest. Alguses uudishimust hakkasin proovima kuulata väljalülitatud tämbritega CD-d kuulata. Jube tundus. "Õnneks" oli aga sellel Estonia võimendil küllalt agressiivne toonkompensatsiooni lülitus, mis keeras bassi ikkagi niipalju juurde, et tundsin end vahel täitsa vinge vennana, et näe ka mina kuulan ilma tämbritest midagi peale keeramata. Toonkompensatsiooni välja lülitades tundus aga asi ikka päris jubedalt mage. Ja see, kuidas keegi saab kuulata ilma basse ja kõrgeid kuhugipoole keeramata muusikat kuulata jäi mulle ikkagi müstikaks. Kui nüüd tagantjärele mõelda, ei olnud mulle veel tol ajal kohale jõudnud, mida võiks tähendada puhas, loomulik, naturaalne, kvaliteetne heli. Iseenesest on see muidugi täiesti andestatav, kuna siis polnud siinmail eriti tuttavaid audiofiile kelle juures suu ammuli kuulama oleks saanud jääda. Mis hakkas aga õnneks kohale jõudma, oli see, et kõrv harjub. Et kui enne CD-d mängima panemist kõrgete tämbrinupp põhja keerata, siis kuulata 10 minutit ja kõrged nulli keerata, tundub esimesel momendil asi jubedalt "tuhm" olevat. Kui aga vaatamata tülgastusele asi CD pealt nii tunnikeseks käima jätta, siis varsti hakkab asi – üllatus üllatus – igati normaalne tunduma. Umbes samuti ka bassidega, aga seda märksa vähemal määral. Elasin selle komplektiga igati rahulolevalt jupp aega ja esimese olulise vihje, et muusikamaailmast ka rohkemat oodata on, kui töiste pesitsuspaikade kolimise tagajärjel sattusin ühte asutusse, kus ühel mehel oli kodus üks teine sotsialismiaegne võimendi, Amfiton U-002. Imelihtsa skeemiga, sisaldas umbes 10x vähem detaile kui Estonia kaks võimendit kokku. Parandasin selle mehe võimendi ära ja uudishimust keerasin skeemis ühe parameetri märgatavalt erinevaks klassikalisest – parameetri mis maakeeli võiks lahti seletada nii: kui kuumaks võimendi läheb. Nimelt olin ma teadlik, et kvaliteetsemad võimendid lähevad reeglina ikka päris kuumaks ja et sellel on täiesti loogiline seletus, miks see hea on. Seesama mees tõi selle võimendi tööjuurde kaasa omade S50 kastidega (täielikud saastad minu praeguse arusaama järgi). Noh, mina tõin kodunt alustuseks oma Estonia võimendi, tööde tegemiste juures ja õhtul hilja muusikat kuulata (ilma arvuti juurest lahkumata). Pärast Amfitoni korda tegemist tegin ka päris pikki võrdlusi. Kuulasin ühega. Kuulasin teisega. Samu plaate. Erinevaid plaate. Sain üpris ootamatu kogemuse. Väga kerge oli tämbreid keerata nii, et kõrgeid ja basse mängisid mõlemad süsteemid sama kõvasti. Ülesvõetud sageduskarakteristikud kinnitasid, et võimendid võiksid teha nagu samasugust häält. Ainult, et nad ei teinud. Amfiton tegi oluliselt meeldivamat. Noh, ok, panin selle tol korral lihtsalt selle arvele, et selles kuumemas reziimis oli Amfitonil oliliselt väiksemad "moonutused". Missest, et passi järgi pidid võimedid nagu ühepalju "moonutama". Kusjuures mõlemad väga vähe, s.t. ikkagi "kõrgema klassi" tehnika sotsialistlikus kõnepruugis. Umbes sel ajal hakkasin õhtuti jälle rohkem muusikat kuulama – üksi, tuttavatega, ostetud ja laenatud plaate, plaat õhtu kohta. Juba lapsepõlvest olin harjunud kuulama nii, et muud kuulamise ajal ei teinud. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et midagi on helis totaalselt valesti. Missest, et bassi tugevus oli parajaks keeratud, kõrgeid olin isegi maha keeranud, kuna need S50-d nagu kuidagi vastikult kõvasti kõrgeid mängima kippusid. Seis oli umbes selline, et bassi on, kõrgeid on, aga hääl on nagu kuidagi vastik. Tõin prooviks oma endised kodused S90B-d, vahe oli nagu öö ja päev. Siitmaalt hakkaski ehk minu jaoks see aeg, kui hakkasin suht subjektiivseid väljendeid heli iseloomustamiseks kasutama. S90B-dega oli tunne, nagu hoovaks muusika vabalt tuppa, S50-tega oli hääl nagu pingutatud, plekine, vastik ja kõrvadele hakkav. S90B-dega võis muusika märksa kõvemaks keerata, enne kui see ebameeldivalt mõjuma hakkas. Selle komplektiga, Amfitoni võim ja S90B kastid elasin jupp aega. Nii poolteist aastat. Vahepeal sain ühs õbra juures päris omapärast kogemuse. Temal ka S90B kõlarid. Muusikat mängisime samasuguse CD-mängijaga. Temal samuti prahipoest ostetud Estonia-010 võimendi, minul see ümbertehtud Amfiton. Käisime teineteisel külas ja üpris omapärane muljete erinevus oli. Tema juures kuulates nagu muusika ei kõlanud. Kui silmad kinni panna oleks muusikud mänginud väga väikeses umbses ruumis kuskil kastide vahel. Kui mingi heli ainult ühest kõlarist tuli, oli suund arusaadav, aga mingit avarust, ega muljet ruumist nagu ei tekkinud. Kui kõvaks keerata, hakkas kõrvadele. Jälle - kõrgeid parajalt, madalaid parajalt, aga hea pole. Samas kui tulla minu juurde, siis kui vähe kõvemaks keerata, tekkis mulje nagu oleks "tuba täitunud muusikaga". Mulje, mida tema juures eriti ei tekkinud. Tol ajal arvasin veel, et äkki oli mul ruum parem. Arvasin veel palju asju, aga et erinevus võimendist tuli, ei osanud veel oletada. Aeg veeres jälle edasi, olin natuke raha kogunud, natuke rikkamaks saanud ja leidsin, et lõpuks võiks äkki endale ka midagi vähe korralikumat muretseda kui see vene romu, mis mul enne oli ja mida ma ikkagi suht heaks pidasin. Kui täpne olla, siis pidasin nii heaks, et uskusin, et kui panna kõrvuti korralike lääne süsteemidega, siis on täiesti võrreldav (kuidas ma küll eksisin). Selle aja jooksul, kui lähenes moment mil ma endale korralikumat komplekti plaanisin osta, käisin ma igatahes silmad lahti ringi. Kuulsin soovitusi (üks asisemaid neist üks tuttav kes väitis, et Sony odavaim PowerMOS võimendi on raskelt hea hinda arvestades ja soovitas sinna juurde Audes-e kõige võimsamaid kaste), lappasin ajakirju. Soomlaste "HiFi" ja inglaste "What Hi*Fi?" olid nagu põhilised mis näppu jäid. Inglaste What HiFi?-s paistis selgelt silma, et meil kergesti kättesaadavatest nimedest oli kaugelt kõige rohkem kiidetud Sony tehnikat. Teised meil näha olnud nimed, mis ka suht palju märkimist leidsid, olid Marantz ja NAD. Enamik muid nimesid olid aga meil tundmatud. Ka soomlaste HiFi-s tehtud odavapoolsete võimendite testis olid Sony võimendid ikka koore seas või tipus. Noh ja kuna mul juba Sony telekas oli, siis lootuses kaugjuhtimistes korda luua, ma Sony tükkidest endale kompekti kokku paningi. Sony TA-FE600R võimendi ja Sony CDP-XE900 CD-mängija. Valjuhääldid jätsin samad, S90B-d, kuna välismaistesse valjuhäälditesse mitte mingisugust usku polnud. Välismaised kastid tundusid kõik kuidagi väikesed või siis hirmkallid. Ja kõlasid kuidagi magedalt. Tulin mina oma ostukuhjaga koju, ühendasin võimendi ja CD-mängija ära. Külas oli ka minu filosoofiliste vaidluste kaaslane ja üldse hea sõber Avo Nappo, kes HiFi-st oma sõnade läbi midagi ei tea. Ja huvi ka eriti ei tunne. Lülitan värgi sisse, pannen ühe minu endiste kogemuste järgi väga hea stuudiotööga plaadi peale (moodne jazzkitarrist, Al Di Meola, ’93, Kiss My Axe) keeran ühe parema loo peale... ja jään suu ammuli kuulama. Avo kommenteerib kõrvalt "asi oleks nagu sügavamaks läinud". Kui õigus tal oli. Kui silmad kinni panna, oli selline tunne, nagu keegi oleks toal seinad ümber ära lammutanud, nagu oleks mingis suuures avaras ruumis, kus keegi parasjagu midagi mängiks. Täiesti kujuteldavad olid pillide asukohad, et üks tegelane on teise taga, kes kaugemal, kes saali nurgas, kes ees lava äärel. Kogu ruum oleks nagu järsku suurelt kõlama hakanud. Kolm päeva kaifisin ja kuulasin järjest oma plaate läbi. Kõik plaadid olid järsku saanud meeldivama kõla, lihtsalt hea oli kuulata. "Kõrv puhkas peal". Selle sündmusega (aastavahetus ‘96/’97) jõudsin ma oma sisemaailmas tegelikult olulise verstapostini. Kuni selle momendini olin ma seisukohal, et see mis mul toas oli - hoolikalt valitud, oma elektroonikukäega üle käidud, pikaajalise pideva tähelepanuga kuulamise läbi seeditud ja timmitud süsteem, et see oli suhteliselt tasemel ja, et tegelikult ega ta ikka palju parem olla ei saa ja, et need kes läänes paksult pappi helitehnikasse magama panevad, et need on lihtsalt ärapöörand tegelased, kes räägivad imepisikestest erinevustest, mida nende kujutlusvõime suureks on puhunud. Pärast kogemust küllalt korraliku võimendi+CD tekitatud erinevusest ma nüüd enam nii ei arva. Nüüd hakkan juba harjuma mõttega, et tegelikult on veel selles süsteemis kõvasti arenguruumi. Seda mitte ainult hinnas, vaid ka heli meeldivuses. Olles sellele järeldusele jõudnud, hakkasin aru saama, et üpris ilmselt on võimalik oluliselt paremat saada ka neist S90B-dest, mis mul oli. Mõni kogutud raha ja hulk ajakirjade lappamist hiljem hakkasin mõtisklema, et milliseid kaste võiks endale ise tulevikus otsida. Eelduseks võtsin, et tõenäoliselt ei pea asi olema kohalik, kuna olin eelnevalt saanud kogemuse, et kohalik tükk (võimendi), mis igati korralik tundus, korraliku lääne tükiga võrreldes siiski kriitikat ei kannatanud. Samas polnud mul õrna aimu, millise hinnaklassi importkastid minu kui paadunud audiofiili igatsusi rahuldada suudaks. Siis tuli mulle päästev idee. Mul olid ühed sugulased, kes samuti soovisid koju mingeid mõistliku hinnaklassi kõlareid. Samas olid aga meil siin müügil ühed Sony kastid SS-176E, mida What HiFi? oma hinnaklassis (£ 200) lakke oli kiitnud. Oli 1995 aasta parim ost kõlarite vallas ja praegusel momendil What HiFi? kõlarite hinna ja kvaliteedi esikümnes 9-l kohal. Omas hinnaklassis jäädes alla vaid oluliselt väiksematele, B&W DM601-le. Mõtlesin siis, et noh, ostan need Sony-d ise ära, kuulan mõnda aega ja müün neile sugulastele vähe odavamalt edasi. Neid ikka rahuldab. B&W-d ei teadnud, et Eestis keegi müüks (eksisin). Tassisin need kastid siis enda juurde ja ühendasin nii, et sain võrrelda, endisi S90B-sid ja uusi pea 2x väiksema mahuga SS-176E-sid. Sain järjekordse üllatuse. Esimene asi mis hoobilt selge oli, et kogu heli alates bassidest kuni teravaimate, kõrgeimate kõrgeteni oli oluliselt puhtam kui S90B-del. Kõige märgatavam erinevus just bassides. Bassid kõlasid nimelt totaalselt teisiti. Kui mingis pop/rock bändis keegi bassdrummi jalaga lõi, siis S90B-dega kõlas see ebamäärase, lõdva lurtsuna, kui võrrelda teda Sony omadega. Ja Sony omad ei kõmisenud. Üldse mitte. S90-l ja üldse veneaegsetel suurtel kastidel on tegelikult juures üks väga spetsiifiline kõmin. Ma olin seda varem kuulnud paari eluaeg muusikaga tegelenud inimese suust, et S90-d kõmisevad vastikult, aga ei saanud enne aru, mis oleks hea alternatiiv kui nende SS-176E-dega. Kui nüüd keegi arvab, et mul oli S90-l bassivaljukas läbi lastud, siis ta eksib. Kui ma ütlesin lurts, siis oli see SS-176E-dega võrreldes suhteliselt "lurts". Ilma võrdlust kuulamata ei kuulnud ka minu kõrv enne midagi valesti. Enne olin hakanud tajuma vaid seda, et mingi spetsiifiline bassikõmin kippus pidevalt muid helisid varjutama. Ok, kõmin kadus ära. Sellevõrra tundus basse nagu vähemaks jäävat. Seesama bassdrummi löök aga ise, oli tugevam, jõulisem. Missest et kast oli väiksem. Basside kõla aga absoluutselt erinev eelnevalt harjunust. Teine tähelepanek kohe järgi oli, et heli oli oluliselt mahedamaks muutunud. Ei, mitte tuhmimaks, mahedamaks. Kõrgeid oli kusjuures oluliselt rohkem kui S90B-del. Ütleks, et alguses tundus, et vastikult palju lausa. Aga jah, see mahedus. Seda on raske sõnades kirjeldada, mis oli teisiti. Kõige paremini oli see kuulda naislauljate häältes. Kui võrrelda S90B-sid, siis oli erinevus umbes selline, et SS-176E-dega oli lauljate hääl ... mahe, puhas, "silitas" kõrva. Domineerima jäi see meloodia mida ta laulis, hääle nüansid kuidas ta laulis. S90B-dega olid lauljate hääled kuidagi kalgid, lisandus nagu midagi metalset, mõjusid nagu kuidagi agressiivselt kõrvadele. Kolmandaks hakkas kohale jõudma, mida tähendavad puhtamad kõrged. Kõrged helid hakkasid nagu "särama", metalsed kõlinad "helisema". Kõrged, mis vene kõlaritega kõlasid lihtsalt värvitute "tsahh, tsahh"-idena, omandasid järsku värvi ja muutusid musikaalseteks nooti ja tooni omavateks helideks. Kogu kupatus kokku muutus oluliselt värvikamaks. Kuigi jah, kogu kupatuse kõla oli nii palju erinev, et jupp aega võttis aega, enne kui ära harjusin. Ok, olen nüüd pärast seda avastanud, et Tallinnasse tuuakse mõistliku hinnaga kohale ka teiste tõeliselt tasemel kõlaritootjate toodangut, nagu näiteks B&W, Mission ja NAD. Samuti olen kuulnud nüüd ka oluliselt paremaid kõlareid, kui need SS-176E-d mis mul on. Kõigest sellest "kannatuste ja kogemuste rajast", millest siinkohal muidugi ainult minimaalse murdosa ära kirjeldasin, jääb minu jaoks ja minu meelest pinnale üks vägagi oluline moraal. Kvaliteetne heli ei ole see, kus on tugevad bassid ja teravad kõrged, vaid see mis on puhas. Vaba kõikvõimalikest moonutustest, mis kõlale ebasoovitavaid värve lisavad ja muusika detaile varjutavad. Nüüdseks olen kuulanud ka vana sotsialistliku kooli järgi vaadates imepisikesi kõlareid. Näiteks Sony SS-86E (32x19x24cm) ja NAD 801mm (27x17x18cm). Väikesed kõlarid, mis ei hirmuta tugeva bassiga, aga see-eest on võimelised meeldivat ja äärmiselt mahedalt kõlavat muusikat tegema, kust ei puudu eriti miski. Sobivalt paigutatuna ja vähegi korraliku tehnika taga on võimelised ka tuba muusikaga täitma. Loomulikult ei ole nad perfektsed ja loomulikult ei seisne nende puudused ainult piiratud bassis. Lõppude lõpuks on tegu ka HiFi vaatevinklist odavate kõlaritega. Aga igal juhul on nad mõõtmatult paremad kui suvalise mini-süsteemiga kaasa tulevad kõlarid (s.h. ka kalliste mini-süsteemide omadest) ja puhtama ja meeldivama kõlaga kui samas hinnaklassis ning kallimad märgatavalt suuremad kõlarid. Järeldus, mida sellest jutust ei või teha, on, et lääne tehnika on kõik hea ja kohalik ei kõlba. Ma ütleks lausa, et üpris suur osa lääne tehnikast pole hääle puhtuse ja muidu helikvaliteedi poolest sugugi midagi head. Eriti kehtib see muidugi kõlarite kohta. |
(c) 1996, 1997 Sulo
Kallas ja Goodwin. All Rights Reserved. Viimased
uuendused 19-04-1997 23:27. |