Siinse kirjatüki aineks on kaasaegset klaasikunsti ümbritsev mõtteruum. Vaatluse all on eri autorite loomingulised lähtekohad; mind on huvitanud küsimus, millega põhjendub ja millele viitab klaasi kasutamine nii klaasikogukonna sees kui väljaspool seda tegutsevate kunstnike puhul. Minu töö on omamoodi katse leida sõnalisi vasteid klaasikunsti visuaalsele leksikale. Käsitlemisele tulevad tähenduse, esteetika ja eetika probleemid; lahatakse ka mõistete kunst, tarbekunst, klaasikunst jt sisu ning kehtivust. Klaasitöötlemise tehnilised küsimused on minu töö seisukohalt teisejärgulised, kuid neist tuleb juttu juhtudel, kus idee saab alguse tehnikast. Uurimistöö käigus kerkis esile 6 lähteprintsiipi, mida tinglikult nimetan

1. Klaasi iseolemine
2. Absolutely Beautiful
3. Futurism
4. Nähtamatu lõuend
5. Klaaskeha
6. Killud

ning mis ei järgne üksteisele ajaliselt, vaid kulgevad paralleelsete liinidena; need omakorda hargnevad väiksemaiks alajaotusteks. Iga esteetilise lähtekoha käsitlus keskendub pikemalt paarile-kolmele autorile. Tunnistan, et vaadeldavate autorite valikul on suurt osa mänginud isiklikud eelistused. Oma esmaseks ja usaldusväärseimaks infoallikaks loen kunstnike endi mõtteavaldusi - niivõrd, kuivõrd keegi oma loomingulist kreedot verbaalselt väljendanud on. Minu töö teeb kokkuvõtte seni loodust ega pretendeeri ennustama, millis(t)est esteetika(te)st lähtub klaasikunst tulevikus.

>>>