1.1. ARTS & CRAFTS MOVEMENT:
uue esteetika otsingud

Esimesi kirjapandud kriitilisi seisukohavõtte klaasi teemal kuulub John Ruskinile (1819-1900). Teoses "The Stones of Venice" (1853) kutsub Ruskin üles austama materjali loomupäraseid omadusi, eriti kuuma klaasi plastilisust, samuti puhtaid värvitoone, mida klaas võimaldab, ja sõdib omaaegse lõigatud kristalli moe vastu, mis oli Inglismaa vallutanud pliikristalli leiutamisest alates:
"Igasugune lõigatud klaas on barbaarne, sest lõikamine varjab klaasi voolavust ning teeb ta eristamatuks (mäe)kristallist. Samuti on barbaarne iga liiga viimistletud, lõpetatud ja täiuslik vorm klaasis; /.../ inimesed pole loodud masina täpsusega töötama ega kõigis oma tegudes täiuslikud olema." <26>
Mark Cousins kommenteerib: "Küsimus, kas klaasi tuleks liigitada plastiliste või glüptiliste kunstide hulka, on ajaloos korduvalt päevakorda kerkinud. Vaidluse põhjus on ähmane, kuid võib seostuda sõna klaas kreeka algupärandiga lithos chyte valatud (vedel) kivi." <26>

William Morris (1834-1896) on põhimõtteliselt samal seisukohal kui Ruskin: "Klaas peaks sisaldama õhumullikesi ja viirge, sest need toovad esile vormi." <26>
Morris kutsus klaasipuhujaid üles lööma lahku mehhaniseeritud masstootmisest, eesmärgiga vabastada käsitöölise loovus. Morris&Co manufaktuuris valmistati klaasnõusid küll üsna põgusalt; Philip Webb'i (1831-1915) disainitud seeria Van Eycki natüürmordist inspireeritud joogiklaase (1860) jäi (ulatusliku vitraazhitoodangu kõrval) pea ainsaks katsetuseks. Tagasihoidlikust algusest võrsub edaspidi kaks vastandlikku haru: lihtne, dekoorivaba, funktsionaalne vorm ilmub sestsaadik ikka ja jälle - Wiener Werkstätte, Bauhausi ning Skandinaavia ja Itaalia disaini kaudu kaasajani jälgitav trend; teisalt kuuma klaasi ekspressiivseid omadusi toonitav kunstilise klaasi liin alates Marinot' st ja lõpetades tänase stuudioklaasiga.

>>>