Esteetika ja tähendus klaasikunstis
Magistritöö, Merle Hiis 2002

1. Klaasi iseolemine
<<< tagasi

1.2. KUNSTNIK HAARAB PIIBU:
Maurice Marinot

Foovide rühmitusega seotud Maurice Marinot (1882-1960) lõi oma esimesed klaasimaalid 1912, kuid tulemus ei rahuldanud teda: maaling mõjus pealepanduna ega moodustanud klaasist aluspinnaga ühtesulavat tervikut. Tundes vajadust maalida kuuma klaasi enesega, jätkas Marinot loomingulisi otsinguid puhumisahju ääres. Rohkete ebaõnnestumiste järel jõudis ta mõne aastaga tasemele, kus suutis klaasiga ümber käia sama vabalt kui värviga. Teda võlus klaasitöökoja miljöö: tuli kui ürgelement, materjali tundlikkus ja kapriissus ning tardumise momendil jäädvustuv hetk "elusa" sula klaasi voolamises. Marinot 1927:"Arvan, et hea klaaseseme kujus säilib teda vorminud inimese hingeõhk." <26>

Marinot' vähesed säilinud tööd (töökoda hävis pommirünnakus 1944) on õõnesvormi kuju võtnud ekspressiivsed abstraktsioonid, mängud joone, faktuuri ja värviga, millele materjalist lähtuvalt lisandub ruum ja valgus.

>>>

Maurice Marinot: vaas, 1924

<<< avaleht <<< cv <<< klaas <<< foto <<< installatsioon <<< disain <<< tekst