2.4. ÕRN JA RÕVE

Lalique'i ja Tiffany taiesed võivad karmi modernismi vaimus koolitatud silmale näida sula roppusena, olemata sellena mõeldud: autorite endi jaoks kehastus neis siiski ilu kvintessents. 80-90ndate neopop viljeleb seevastu teadlikku rõvedust ning ravib suhkrutõbe siirupiga.

Jeff Koons'i klaasist Michael Jackson ja muu säärane pornograafia on A.van der Burghti arvates 80ndate klaasikunstile märksa tüüpilisemad kui varajase stuudioklaasi idealism. <13>

Piergiorgio Tempesti kirjeldab oma kodulinna Veneetsia klaasikaubandust:
"Puha valgus ja värv - midagi ei jäeta varju või pinna alla; kommertslik klaas on valjuhäälne ja jõuline, musklis ja mehelik, nagu terve Murano maailm."
Klaas on Tempesti sõnul "nagu suhkur - liiga palju head ühekorraga...klaasi tuleb kombineerida muude materjalidega, et tema liigset otseütlemist ohjeldada ning põnevust ülal hoida." <58>
Tempesti enese askeetlik looming vastandub tema igapäevasele ümbrusele - ometi võib öelda, et autor on keskkonnast mõjutatud, reageerib sellele. Tempesti jaoks on Veneetsias elamine teadlik valik; linn pakub pelgupaika moodsa maailma eest, olgugi ise "selle maailma suurim kitshivabrik."

Sunny van Zijst (s 1973) miksib magusust ja roppust kollaazhides, milles kajastub autori lavakunstikogemus. Zijsti tööd on teatraalsed, mustlaslikult kirevad ning üheaegselt ligitõmbavad ja eemaletõukavad; neis peegeldub nägemus elust kui koleilusast vaatemängust

Vennad Jamex ja Einar de la Torre alustasid karjääri suveniirivalmistajaina; kommertslik klaasinänn inspireerib nende hilisemaid teoseid kõrvuti popkultuuri ja ristiusu imagoloogiaga.
E. de la Torre: "Tahame olla suutelised rääkima kõige inetumast ja vastikumast." J. de la Torre: "Esteetika peaks hõlmama ka inetust; /.../ kitshis on midagi, mis kõiki köidab - nii on see otseseim vahend sõnumi edastamiseks."
"Klaasi kasutamine on meie jaoks mugavuse küsimus: kui tehnika on omandatud, siis on see kõige spontaansem meetod skulptuuri loomiseks./.../ Oma juhendatavail kursustel õpetame lugupidamatust materjali suhtes." <8>
1995 murdis vendade näitusele sisse vihane katoliiklane, kes lõhkus 50 taiest. Näituse "Folcloric Acid" (1997) kommentaaris ütleb J. Perreault:
""Flintstones" ja "Grateful Dead" läbisegi mehhiko maadluse, Macarena ja surnute päevaga - kitsh on katoliiklik. /.../ J. ja E. de la Torre kunst ennustab piirideta tulevikku; aitab sellega kohastuda ning seda koguni nautida" <72> >>>