5.1. NAISTE PIHTIMUSED

Louise Bourgeois ütleb: "Skulptuur on minu jaoks sama mis keha. Minu keha on minu skulptuur." <77>
Bourgeois' looming on võitlus isiklike hirmude vastu - need on seotud nii enese füüsilis/vaimse olemise kui välisilma, eriti teiste inimestega. "Skulptuur pakub hirmude läbielamiseks paremaid võimalusi kui tasapinnaline pilt, muutes hirmu füüsiliselt tajutavaks," kinnitab autor. Klaas - Bourgeois'l sagedane materjal - lisab hapruse kujundi.
Puhutud klaasvorm tähistab Bourgeois'l naisekeha, teravaservaline kild fallost; klaasi läbipaistvus aga alateadvuse mõistatuslikku selgust. <39>

"Ventouse" (1990) vastandab tumeda marmori - mateeria, pimeduse - ning klaasi sära ja kerguse.
"Le Defi" (1991) klaasnõusid täislaetud sinine kapp balansseerib väikesel rattal kui "oma aega ootav katastroof"
1980ndate lõpus valminud "rakkude" seeriad - ümber laua "istuvad" klaasimullid, sees leitud ja valmistatud esemeid, sümboliseerides "õõnsat, kuid nõudlikku survet, mida inimesed meile avaldavad."
Teine "rakk" (alapealkirjaga "Silmad ja peeglid" kõneleb piilumis- ja näitamishimust.
"Kasva parem suureks" (1993) - teemaks on lapse sõltuvus ning lõksusoleku tunne.
"Punased toad" (1994) ründab seksuaalsusega seotud hirme ning perekonnasaladusi (Bourgeois' isa võttis majahoidjaks oma armukese). Vanemate toa tulipunane voodi peegeldub vastu lapse toa punasest klaasist esemetes. <77>

Kiki Smith'i (s. 1954) võlub klaas kui vedelik - analoog inimese kehamahladele; ka kui materjal, mis peegeldab valgust inimnaha sarnaselt. Sula klaas on Smithi arvates ka "uskumatult seksikas." <49>

Keha ja selle salapärased mehhanismid on Smith'i peamiseks huviobjektiks; ta demonstreerib, et inimese sisemus võib mõjuda sama võõra ja kummalisena kui kosmos. Smithi esimene klaasobjekt oli väike preparaat autori enda vere ja nimesildiga (1983) järgnevad puhutud klaasist magu (1985), klaasist spermatosoidid (1990), lateksist mees helendava klaasselgrooga (1992), peegelklaasist purkide rivi, peal gooti kirjas "veri", "okse", "sülg" jne, kipsnaise saba alt väljuv punaste pärlite rida, ülemõõdulised vihmapiisad ("Must vihm") "Lilith" (1994) on krimpsus ja patineerunud pronksnaine - vaid klaassilmad tema näos säravad nagu uued. Smith: "Mind köitis see, kuidas üks materjal vananeb aeglasemalt kui teine."<18>

Klaasi kasutamises aimub soov muuta elu saladused läbinähtavaks (kas samuti võitlus hirmuga?)

Viimase aja töödes pole Smithi teemaks enam inimene, vaid keha laiemas mõttes - füüsilist keha ümbritsev keskkond. Autor muretseb keskkonna pärast samamoodi, nagu varem enese füüsise pärast, tajudes end osana looduse Suurest Süsteemist.

Mary Shaffer (s. 1947) ütleb end tegevat koostööd loodusjõududega - peaasjalikult raskusjõuga. Tehnika, mida Shaffer ise nimetab "mid-air slumping" seisneb klaasi sulatamises erinevate metallobjektide toel, nii et klaas jääb õhku rippuma. Sellist meetodit nimetab Shaffer Jungi kirjeldatud "naisprintsiibi" rakendamiseks loometöös, vastandina mehelikule totaalsele kontrollile.

Shafferi "tööriistade" seeriad vastandavad iidseid mehelikke tööriistu ja voolavat naiselikku klaasi; miniatuursed objektid dokumenteerivad materjali poolt läbitehtud/läbielatud protsesse - haavamist, läbitorkamist, konksu otsas rippumist. A. Kingsley oletab, et elu koduseinte vahele suletud noore perenaisena andis Shafferile mõtte elust kui piinakambrist. <42>

Shafferi enda seletustest ilmneb teistsugune tõlgendus: vanade tööriistade uude konteksti asetamine ei ole lihtsalt uuendusprotsess, vaid ka austusavaldus kaduvale eluviisile ja töödele. M. Miro lisab: Suure grupina koos vaadelduna moodustavad Shafferi skulptuurid jutustuse käsitöö ja tööriista ajaloost. <60>

J. Perreault tuletab meelde 1970ndate process art'i ja näitust "Anti-Illusion: Procedures/Materials" (1969, Whitney Museum, NY) kui Shafferi otseseid mõjutajaid: Italo Scanga jt lasid teose kompositsiooni dikteerida materjali enda vajumisel, voolamisel, toetumisel, rippumisel. Richard Serra ja Donald Judd lasid oma skulptuure valmistada tehases, vältides nimme igasugust kunstniku käejälge. Shafferil naaseb loometöö lõpptulemusse looja identiteet. Erinevalt nimetatud autoreist on Shafferi klaas isikustatud, kõnelev, erinevaid rolle mängiv subjekt, mille abil kunstnik võib väljendada kõike inimlikku. Klaas=loodus=naine; metall tähistab maskuliinset tsivilisatsiooni, tööstust, kultuuri. <70>

Esimesi inspiratsiooniallikaid ning tõukeid klaasiga tegelemiseks oli Shafferile valgus. Kardinate ja aknaklaasi defektide varje püüdis Shaffer alguses maalidel jäljendada; uusimais töödes "Päikesepüüdjate" seerias (2000-2001) tekitab valgusmänge lainetav klaas. "Klaas - see on, nagu hoiaksid valgust peos," ütleb autor ... teisal meenutab: "Lapsepõlve tondijuttudes tähendas kardina liikumine seda, et majas kõnnivad surnute vaimud." <60>

Maureen Conner installeerib pudeliriiulitele klaasist valatud siseorganeid, mis mõjuvad üsna elutruult - klaas on teoste materjaliks valitud just heade mimeetiliste omaduste tõttu. Autori väitel pole õuduse äratamine talle eesmärgiks iseeneses - algul köitis teda klaasist organite loomulik ilu, seejärel sai neist vahend uurimaks publiku reaktsiooni:
"Loogiliselt võttes peaks vastik ja õudustäratav /kunst/ esitama väljakutse status quo'le; minu uurimus aga näis tõestavat vastupidist - hirmu genereerimine pigem kindlustab seaduslikku korda kui õõnestab seda." <24>

Kaudseks eeskujuks on Conner'ile olnud 17.sajandist pärinevad katkuohvrite monumendid Viinis ja Budapestis Conner oletab, et need pidid väljendama inimese võrdsust surma ees ning seeläbi leevendama ühiskonna tõrjuvat suhtumist haigetesse. Karkassi idee laenab ta Duchamp'ilt, suurendades pudeliriiuli inimkeha mõõtmeteni ja täiendades seda organite mulaazhidega - nii on Conner'i looming ühtlasi irooniliseks vastulauseks Duchamp'i shokitaotlustele.
"Püüan avameelsust ja konflikti ühendada välise veetlevuse, erootika ning vahel ka huumoriga, lootes ületada publiku kaitsereaktsiooni ning esitada loovaid väljakutseid." <24>

Judy Hill'i (s. 1953) klaas-keraamiliste nukkude keha on autorile mänguasjaks, millega võib meelevaldselt ümber käia, riietada ja väänata, tükeldada ja kokku panna. Kõigest hoolimata äratavad need olevused respekti.
Autoportreelised nukud - "suveniirid neuroosidest" nagu autor ise oma töid kutsub - kehastavad kõikvõimalikke rolle ja olukordi, mida täiskasvanud naise elus ette tuleb. Naine on Madonna, Võrgutaja, Teadja, Teeskleja, Ohver, Kiskja ning - sealpool sootunnuseid - Inimene. Hilli sõnum nais (või ka mees-) vaatajale võiks olla - jõua selgusele oma tegelikes soovides ja vajadustes. Hill'i klaas on antiikse, "väljakaevatud" ilmega, mahedalt valgustkandev täiendus keraamilistele jäsemetele ja peadele; siin-seal ekspluateerib ta ka läbipaistvust ("Witness", 1992). Detailsusele ja keerukusele vaatamata säilib kujukestes visuaalne tervik; üks materjal läheb teiseks üle peaaegu märkamatult.<97>

Maria-Magdalena Campos-Pons'i (s. 1959) installatsioon "Softly Spoken with Mama" (1998, fotod, video, heli, klaasplastika) on intiimne pihtimus lapsepõlve Mehhikost. Videotes esineb autor igapäevaste kodutööde motoorse kordamisega. Triikraudade ja kohvikannualuste 1:1 klaasi valatud helesinised jäljendused hämara ruumi põrandal mõjuvad viirastustena; viivad esmalt mõttele, kuidas mälujälg erineb oma allikast - reaalsest objektist - nagu unenägudes, kus kivid paistavad läbi ja inimesed lendavad. Lihtne tarbeese nagu triikraud muutub pagulase mälestustes kallihinnaliseks, valgustkiirgavaks reliikviaks. Läbipaistva materjali toimel abstraheerub objekti kehalisus ja ununevad füüsilised piinad. "Läbipaistvus tähistab mälu ja eemalolekut; kahe maailma vahel kõikumise tunnet, mis emigranti alati saadab," ütleb Campos-Pons. <7> >>>