6.1. KATASTROOF JA TAASSÜND

Kriitik Th. McEvilley tuleb 1998 välja radikaalse seisukohaga: klaas olevat kaunite kunstide elitaarsesse seltskonda vastuvõetav üksnes enese antiteesina - purunenud kujul. Tõestamaks oma teooriat, toob ta arvukalt näiteid Duchamp'ist Maura Sheehan'ini ning järgnevaid põhjendusi:

Duchamp'ist alguse saanud sotsiaal-kriitiline liin võttis 20.sajandi II poolel ekstreemse vormi antikunsti näol. Traditsiooniline "terve" kunstiline klaas omab niivõrd otsest ja olemuslikku seost iluga, et satub tänase avangardi eesmärkidega vastuollu; suuresti kriitilisse/antikunsti paradigmasse kalduv avangard omistab klaasile teisi tähendusi - häving, katastroof, ühiskonna krahh ja ümberkorralduse võimalus. Klaasi purustamine on kui surmahoop kantiaanlikule ilumõistele - arusaam "kõik, mis kunstnik teeb, on kunst" versus Kanti puhas, mitteverbaalselt mõistetav, autori isikust olenematu esteetika. Samas leiab McEvilley purustamise aktis ka poeesiat - mööduvuse, hapruse, aja pöördumatuse kujundeid. Klaas kehastab kunsti tragöödiat muutuste ajastul, kus väärtused ei püsi. <55>

Marcel Duchamp i "Poissmeeste poolt paljaks kistud pruut" ("La Marièe Mis a Nu par ces Cèlibataires, Meme," 1915-1923, lisanimega "Suur klaas") pärineb ajast, mil Duchamp loobus maalimisest elus osalemise kasuks. E. Adams oletab, et läbipaistvale alusele maalimine, mis muudab kujutise osaks ümbritsevast ruumist, peegeldab nimelt seda autori soovi. Kui teos oli kildudeks löödud, kogus see Duchamp'i ateljees tükk aega tolmu, mida Man Ray oma "Tolmuaretuse" seeria fotodel jäädvustas. <2>

On vaieldud, kas Duchamp lõhkus oma "Suure klaasi" ise või juhtus see kogemata, igatahes kinnitas ta (Pierre Cabanne'ile) et katkisena meeldib see talle rohkem - demonstreerib "elu tegelikkust" paremini kui tervena. Ometi liimis ta tükid hiljem jälle kokku. <55>

Võrdluseks võiks tuua inglase Danny Lane'i kreedo aastast 2000:
"Olen alati otsinud kergema vastupanu teed. Klaas puruneb - purusta see kohe; see kriimustub - kriimusta kohe; /.../ materjalide olemuses peitub lagunemine - omadus, mida ma ei salga." <43>

Gordon Matta-Clark vedas 1960ndail kaasas kohvrit, mis peitis endas hunnikut klaasikilde. Samuti korraldas ta vanas tööstushoones vernissaazhi, mis seisnes akende tulistamises. McEvilley oletab seost Robert Smithson'i mõttega prahist ja jäätmetest kui tulevikukultuuri väetisest (sarnane aineringe idee kordub Buster Simpsonil) kuigi peamine oli protest modernse massehituse vastu. <55>

Fred Tschida tegevuskunstiteoses "Rich Harvest" (1977) kogub autor prügiväljalt "saagi" - tonnide kaupa klaasjäätmeid, sulatab need siis ümber ja laseb purkideks puhuda. <86>

Francesco Torrese installatsioonis "Kristallmanner" (1994) sõidab teerull üle pudelitega kaetud põranda ja peatub tillukese klaasmaja juures. Maja - Bruno Tauti või Albert Speeri unenäost pärineva? - seintele projekteeruvad hägused, seletamatut infot sisaldavad pildid - fantasmagooriad, mis varjavad tegelikkust; väljas turritavad killuhunnikutest inimeste kehaosad. Jutustus modernismi Suurest Projektist ja tollega kaasnenud tapatöödest? <55>

Iirlanna Bernadette Cotter'i teos "Kallis altar" (1998) paigutab pudelikilde kui palvehelmeid - mälestuseks (ja lunastuseks) viinakuradi ohvritele. <55>

Maura Sheehan'i installeeritud katkised autoklaasid kannavad kokkupõrgete mälestusi ning on kui märgid Lääne tsivilisatsiooni kihutamisest lõpu suunas. Tsivilisatsiooni varaseimaid kihistusi - pildifragmente klassikalisest pärandist - on Sheehan paigutanud klaasikihtide vahele (1989 Soho, 1991 Pariis), lastes publikul põrandasuurusel klaasvaibal kõndida.

1981 märkas Sheehan Manhattanil põlenud ehitist; teda võlus katkiste akende muster. Tulekahju mälestuseks otsustas ta värvida terve maja (kaasa arvatud akende jäänused) tulipunaseks. Nii selles kui järgmises teoses "Gun Shop" on tuli ja klaas vägivallast kõnelevaiks kujundeiks. Sheehani ateljeest, kus enne tema sissekolimist oli tegeldud relvaäriga, käisid vanad kliendid ikka püstoleid küsimas. Neist tüdinuna seadis ta lõpuks välja suure reklaami "Gun Shop" koos asjakohase vaateaknaga - relvade pildid, kuuliaukudega autoklaasid ja mullikile.

"Piano Bar" (1986) loob pudelite ja teibi abil miljöö, mis annab edasi alkoholist ähmast silmavaadet.
"Trade Winds" (1987) paigutab ühe (päris) akna alla valge suhkru kuhila, teise (kunstliku, Lõunamere vaatega) akna alla pruuni; autor avaldab meelt arengumaade toorainelaona kasutamise vastu.

1990ndate alguses loodud ruumiinstallatsioonis muuseumile PS 1 kujundas Sheehan terve ruumi üheks suureks klirina-elamuseks: laeaknasse on visatud kivi, põrandat katab mitmekihiline, jala all ragisev klaasvaip - värvitud mustaks, et pragusid esile tuua; klaasilõhkumise helid ajavad vaataja lõplikult segadusse. "Optiline epitsenter" nagu J.Collischan teose ristib, sisaldab autori sõnul "laeakna purunemise sümptomeid". <23>

Maya Lin kasutab klaasipuru pigem materjalina abstraktse vormi modelleerimiseks kui sümboolses tähenduses. Installatsioon "Groundswell" (Maalihe, 1992-3) Wexneri Kunstikeskuses (Ohio) mille pealkirja võiks tõlkida ka kui "maa kobrutamist" koosneb 43 tonnist klaasijäätmetest; need on valatud kinnisesse sisehoovi ja kujundatud siledast pinnast kerkivaiks paiseteks. <4>

>>>