1.4. STUUDIOKLAASI FENOMEN

Klaas kui "puhta kunsti" materjal avastati suhteliselt hilja - esimesi katsetajaid oli Maurice Marinot, hiljem loodi abstraktseid klaasskulptuure 1950ndatel Soomes ja Tshehhis. 1960ndate algul tekkis Ameerikas Dominick Labino, Harvey K. Littletoni, Sam Hermani jt eestvedamisel ning levis plahvatuslikult stuudioklaasi liikumine, s.t. iseseisvate ühe-autori-klaasitöökodade loomine, eesmärgiga tegutseda sõltumatult vabrikutootmisest. Mõistete "stuudioklaas" ja "klaasikunst" tähendusväljad on (kuni 1990ndateni, mil kõneldakse klaasikunsti sulandumisest skulptuuri ning stuudioklaasi kui sellise lõpust) suurelt osalt kattuvad - üks defineerib teist. Liikumise algusaegade kohal lehvib romantiline aura. Legendid à la "hipid metsas puhusid ajaviiteks klaasi" on Mare Saare hinnangul (eravestlus) tublisti liialdatud - tegemist siiski tehniliselt üsna raske alaga. Stuudioklaasi on seostatud process art'iga, <13> samuti abstraktse ekspressionismi ja action painting'uga, (Chihuly, Littleton jt) millega autorid ise alati nõus pole. Igatahes on tegemist postmodernse (antimodernse) nähtusega, mis stiililiselt on ülimalt heterogeenne, kuid tunnustab teatud ühiseid tõekspidamisi - üksikisiku (looja) primaarsus ning sõltumatus, käsitöö kui vaimsuse ja lunastuse allikas <26> , rangete hierarhiate puudumine kogukonna siseringis. Paarikümne aastaga oli liikumisest kasvanud üleilmne vennaskond. 1979 Corning'i muuseumis toimunud näitusele "New Glass - A Worldwide Survey" esitati üle 6000 töö, osales 28 riiki; suurima väljapanekuga olid esindatud USA, Tshehhoslovakkia ja Saksamaa. Erwin Eisch (s.1927) tegi kokkuvõtte:
"Art Nouveau' kunstnikke huvitas klaasanum, minu jaoks aga ei saa anum olla kunstiliseks lähtepunktiks; minu esmaseks huviks on kolmemõõtmeline vorm, klaas kui väljendusvahend, funktsioonitu kunst kunsti enese pärast." <26>

Otseselt Arts&Crafts Movement'i ideaale peegeldavalt kõlab järgmine Eischi mõtteavaldus: "Kolmemõõtmelise vormi kogemus tõi mind välja tasapinnalise kavandamise piiranguid seadvast atmosfäärist. Väljendumine materjalis, mille vormimises osalesid nii käed, mõistus kui hing, tõi kaasa suure loomingulise vabanemise. Leidsin peagi, et uusi vorme ja ideid ei avastata alati paberil." <26>

Eisch oli stuudioklaasi seltskonnast esimene iseseisva töökoja rajanud eurooplane. Tema autoripositsioon on võitleva humanisti oma: tähtis on kaitsta üksikisikut Süsteemi eest, rõhutuid rõhujate eest. Eischi vormi- ja materjalikäsitlusele on iseloomulikud popkunsti pehmed voolavad blow-up vormid (Harvey Littletoni klaaspea suust punnitav nätsumull portreteeritava kuulsa tsitaadiga "Technique is cheap"); klaas mõjub Eischil sageli odavana, sünteetilisena; ideed esmatähtsaks pidades hoidub ta kõigest "liiga ilusast" ja "klaasilikust".

Vormiküsimustest ettepoole seab Eisch siiski sisu ning (tihti poliitilise) sõnumi. 1975:
"Peame tunnustama materjali poolt seatavaid reegleid ning töötama nende piirides, hoides lõpptulemust alati silme ees. Voolav materjal peab saama hinge, tähenduse ja kuju - kuju, mis selgitab ja kajastab meie aja vaimu." <26>
"Väike on ilus," kuulutab Eisch aastal 2001:
"Meil tuleb eneste ebatäiuslikkusega võidelda täiusliku tehnoloogia vastu. Peame painutama progressi sirget maanteed ja tegema selle käänuliseks. Peame panema oma pildid ja märgid välja tänavaile, hoiatamaks inimesi, kes pimesi edasi tormavad, et see ei ole tee õnnele." <29>

Tuleb tunnistada, et stuudioklaasis (eriti Ameerikas) toimus edasine areng Eischi-Littletoni ideaalidele vastupidises suunas - põhilisteks teose väärtuse näitajateks said tehniline täiuslikkus ja materjali ilu ning töö ostetavus. Kalli tehnika ja elektri pruukimine sundis kunstnikke mõtlema majanduslikult.
Algusest peale on stuudioklaasi liikumist kandnud globaalse vennaskonna idee. Klaasikunstniku teose esmaseks publikuks pole tema kaasmaalased, vaid üleilmne klaasisõprade community (siia kuuluvad ka teoreetikud ja kollektsionäärid). Tol on sarnasust keskaegse orduga: kõik liikmed on võrdsed "vennad klaasis" nagu nood olid vennad Issandas. Ilmuvad ajakirjad "Neues Glas', "Glass", "This Side Up" jt ei tee (vähemalt 1990ndateni) eelistuslikku vahet skulptuuril, installatsioonil ja tarbevormil, vaid liigitavad/valivad teoseid pigem materjalist lähtudes - on niisiis tehnikakesksed. (kr.k. techne = kunst). Kostab kriitilisi märkusi, et algaja kunstnik võetakse kogukonnas omaks tingimusel, et ta tööd on tehniliselt tasemel, küsimata nende kunstiväärtusest <45>

Teine ja kaalukam argument käib klaasikunsti kommertsialiseerumise kohta, seda eriti alates 1980ndatest; kujukalt võtab asja kokku Allan Cochinovi karikatuur 4 Properties of Art Glass: Transparency, Translucency, Opacity, Currency (1995) <22>

Suzanne K. Frantzi hinnangul iseloomustavad Ühendriikide klaasikunsti aastal 1998 "mitmekesisus, tarbijalikkus, ekshibitsionism, anti-intellektuaalsus, ekstremism, avatus, energia ja loovus" <31> ; kasvanud on sallivus ebatraditsiooniliste lähenemiste suhtes (nt liimi, õlivärvi vm ebapüsiva aine kasutamine) mis veel 10 aastat varem olid väga küsitavad; Ruskini esteetilised normid pole enam ainumääravad - pealegi: klaas on vanem kui Ruskin.

Võidelnud kätte kunstniku vabaduse, asus klaasikunst endale ise piire seadma. Tshehhi (ja sellest mõjutusi saanud muude Euroopa maade) optilise klaasskulptuuri traditsioonis (Stanislav Libensky, Vaclav Cìgler, Yan Zorichak) oli esteetiliste normatiivide võim isegi suurem kui USAs; lisaks oli tshehhi klaas oluline rahvusliku identiteedi kandja ja säärasena politiseeritud. Kubismist ja Art Deco'st lähtuv traditsioon oli 1970ndail ja veel 1980ndate keskpaigani valdav, järgnenud reaktsioon tõstis esiplaanile personaalse narratiivi, ekspressiivsuse (Jirina Zertova, Bohumil Elias, Dana Zamecnikova) ja kitshi ( Borek Sipek, Martin Velisek, Michal Machat). <75> Huvitav on jälgida Ameerika omale risti vastupidist arengut: USA-s muutus normiks kitsh, kusjuures dikteerivaks jõuks oli majandus; Tshehhis dikteeris maitset kunstiharidussüsteem ning kitshist sai protestiliikumine.

Angela van der Burght meenutab 1998 stuudioklaasi metamorfoosi: "60ndate protestiliikumiste ajal loobiti klaasi tükkideks, lasti voolata kui mett... ja pandi kümmekond aastat hiljem taas kunstiteosena pjedestaalile; kunstniku signatuur kinnitas fakti, et tegemist pole disainiga. Klaas kannatas säärase albi käitumise all, sattudes isolatsiooni - haav, mis pole tänaseni paranenud." <13>

1990ndail kostab arvamusi, et oleks paras aeg lasta mahakäinud liikumisel oma loomulikku surma surra; kuulutatakse koguni stuudioklaaasi lõppu seoses vaimse baasi ammendumisega - mateeria on vaimust võitu saanud? <96>

>>>