3.1. 20.SAJANDI UTOOPIAD

Saksa ulmekirjanik Paul Scheerbart avaldab enne I Maailmasõda manifesti "Glasarchitektur" mis saab aluseks tervele liikumisele. Scheerbart ennustab, et klaas kaotab maailmast kadeduse ja hoiab ära sõjad - ning "kui ka siis veel linnu pommitataks, kas võiks leida klaastornist paremat rahupaika." <61> Aasta 2001 sündmused annavad neile ennustustele kõheda kõrvalmaigu. WTC klaastornid, mille peale Kolmas Maailm oma viha ja kadeduse välja valas, on siiski kaugel Scheerbarti unelmaist. See romantiline sakslane taunib anonüümset funktsionalistlikku stiili - tema ettekujutus klaasarhitektuurist läheneb pigem gootikale.

Esimesena rakendab Scheerbarti ideid Bruno Taut oma Glashaus'iga 1914 (paviljon Deutche Werkbundi näitusel Kölnis). 1920 asutab Taut oma ideekaaslastega seltsi "Glaskette", mille samanimeline häälekandja on suunatud kõige utoopilisemate visioonide arendamisele - praktiline ehituslik külg muutub põlualuseks käsitööks. Wenzel Hablik tuleb välja ideega isepaisuvaist majadest, mida valatakse alla lennukilt või pumbatakse välja laevatrümmist, samuti unistab "hiiglaslikus klaastornis paiknevast vaimuelu keskusest, milles otsustatakse maailma tulevik." Karl Krayl kavandab "tüpograafilisi ehitisi", s.t. tähekujulisi klaastahukaid, ja Hermann Finsterlin õhus hõljuvaid linnu.

Frank Lloyd Wright (1867-1959) teostab erinevalt "Glaskette" seltskonnast oma utoopilised visioonid ka praktikas, kuid jagab Scheerbarti ja Tauti piiritut optimismi: klaas, mis võimaldab interjööri välismaailmale avada, tähistab Wrighti jaoks "materialiseerunud valgust - paradoksaalset ollust, mis on läbitav pilgule, kuid läbimatu välistingimustele." Ta väidab, et klaas üksi - suurema vahelesegamiseta - oleks aja jooksul suuteline klassikalist arhitektuuri ajaloo prügikasti saatma. <50> Wright armastab paigutada aknaid ootamatuisse kohtadesse, näiteks lakke või nurka - et kaalutuse mulje oleks täielik, jätab ta ära ka nurgaposti.

Oma ehitiste vitraazakendes kasutab Wright klaasi mitte aknast avaneva vaate varjamiseks, vaid selle kunstipäraseks struktureerimiseks, "nii et kaob ka vajadus seinale pilti riputada" Wright' i tehnilised uuendused - nähtamatud liited, valgust murdvad prismad jt - on samuti sündinud vajadusest tuua eluruumi - nagu ütles Goethe - "mehr licht."

Kosmoselendude ajastu jättis oma jälje ka kunstis. Morris Graves'i "Instruments for New Navigation" (1962, emakordselt eksponeeritud 2000) on otseselt inspireeritud inimese maandumisest Kuul. J. Cage on Graves'i töö ainetel loonud pala "Text Pieces: re Morris Graves" (1999):
"Kuhu minna? 20. sajand on kõikjal. /.../ Me vajame instrumente uueks navigatsiooniks." <2>

Yan Zorichak'i klaasobjektide sisestruktuur sarnaneb fotodele avakosmosest või kaadritele ulmefilmist. Zorichak lihvib oma monumentaalseid tahukaid arvatavasti sama hoolikalt, kui lihvitakse teleskoobi läätsi ja peegleid - hea kirjeldus viimasest leidub Jaan Krossi romaanis "Vastutuulelaev". >>>