3.3. VALGUSE STRUKTUUR:
James Carpenter

Ameeriklase James Carpenter'i loomingu põhiosa moodustavad monumentaalsed kõrgtehnoloogilised klaas-metallkonstruktsioonid, millel esteetilisele lisandub sageli praktiline funktsioon (valguse ja temperatuuri reguleerimine, klaas kui struktuurielement). Neist mitmed on teostatud koostöös arhitekt Norman Foster' iga (Stansted Airport, Hong Kong & Shanghai Bank Building 1980), ja Richard Rogers'iga (1991 Channel 4 Building Londonis). Carpenter peab oluliseks, et teos seostuks orgaaniliselt kohaga, mitte ei moodustaks isoleeritud üksust. Tehnika ja kunsti süntees Carpenteri loomingus viitab renessansi suurmeistritele; muuhulgas on ta uurinud valguse käitumist eri materjalides, filminud looduses asetleidvaid protsesse (lõhede ränne jm), tegelenud uute klaasitehnoloogiate väljaarendamisega Corning'i tehase juures (valgustundlik klaas ja nn dichroic glass, mille kattekiht filtreerib valikuliselt valgust, peegeldades üht spektriosa ja lastes läbi teist, nii et klaasi värv muutub vastavalt vaatenurgale) ning projekteerinud (koos Jörg Schlaichiga) unikaalse rippsilla Wabasha Streetil (1993, St.Paul, Minnesota) <95> .

Koos abikaasa Toshiko Mori'ga projekteeritud Glass House'i (projekt seni teostamata) vaatlevad G. Morgan ja G. Negroponte kui otsest edasiarendust Tauti "Glaskette" ideestikust. Maja on mõeldud foto- ja videokunsti koguja elamu/muuseumiks ning koosneb pea eranditult klaasist; eluruume ja ekspositsiooniblokki seob klaassild, mis sümboliseerib üleminekut maisest/olmelisest sfäärist kunsti ja metafüüsika maailma. Autorid pakuvad välja enneolematuid tehnoloogilisi lahendusi, nt kahelt poolt vaadeldav klaassein-videoekraan või valatud klaasplokkidest kandetalad. <64>

Oma eesmärke on Carpenter sõnastanud järgnevalt:
"Klaasstruktuurid, mis vahendavad valguse fenomeni, võimaldavad senisest detailsemat ja rikkamat valguse- ja ruumikogemust. Meie töö mõtteks on muuta viisi, kuidas inimene tajub ja tõlgendab keskkonda."
"Kasutame klaasi kui "tihendavat" elementi; kui nähtav struktuur on viidud miinimumini, muutub ilmseimaks pinge - struktuur dematerialiseerub." <30>

Mõjutajate ja inspiratsiooniallikatena mainib Carpenter Buckminster Fullerit, Kenneth Snelsonit, Charles Eamesi, J.C.Loudenit, Laszlo Moholy-Nagyt ja tema "valgusmodulaatorit" ning 20.sajandi utopiste alates Scheerbart'ist ja Taut'ist. Rääkides ühest oma efektsemast teosest - Teoloogilise Seminari kabeli aknast (1987, Columbus, Indiana, arh. E. L. Barnes), rõhutab ta, et see prismadest koosnev pind käitub nagu camera obscura: aknatagune maastik projekteerub abstraheerunud fragmentidena ruumi seintele, luues erilise meditatiivse õhkkonna. <30>
S. Netzer kirjeldab ühest Carpenteri ruumiinstallatsioonist saadud elamust: "Tekib soov ligi astuda, konstruktsiooni sisse ronida, kuid ohutunne, mälestused purunevast klaasist hoiavad vaatajat tagasi. Just see pinge klaasi välise veetluse, teisalt temas peituva vägivalla võimaluse vahel teeb teose mõjuvaks." <65> >>>