3.7. TAJU JA ILLUSIOON

W. Warmus seob foto, video, kirjasõna ja klaasi ühise nimetaja protsessimeediumid (process media) alla: "Need materjalid on olemuslikult illusiooni, muundumise ja distantsi vahendajad; nii televisioon kui teleskoop on mõeldud kaugusse vaatamiseks." <51> Klaasi optilisi omadusi ära kasutades on mitmed kunstnikud (nt Vasarely) loonud inimese tajuaparaati segadusse ajavaid teoseid. Vahel piirduvadki autori taotlused visuaalse efektiga, vahel on efektid illustratsiooniks kontseptsioonile või teooriale. Taliaferro Jones'i "Dyslexia" võimaldab pilguheitu düslektiku maailma: vaataja näeb läbi müra (välimisel klaasikihil) ümberpööratud teksti (vahekihil) mida viimaks saab veerida kõige taga asuvast peeglist. <62>

Diet Wiegman'i "Venus on Fire" näib esmapilgul vormitu pudeliklaasist moodustisena; vari, mille see seinale heidab, järgib aga täpselt Milo Venuse kontuure. Punase klaasi kasutamine kuju allosas tekitab tuleleegi mulje. Muudes töödes rakendab Wiegman sama efekti teiste materjalidega "Venus..." on minu teada Wiegmani ainus klaasist taies. <12>

Steve Weinberg'i tööd lollitavad tajuaparaati ohtrate sisepeegeldustega, mille allikas - skulptuurne tühik klaastahuka sisemuses - on ju tegelikult vaid õhk. <90>

Efektseid visuaalseid illusioone on loonud ka Richard Harned -tema sageli väliskeskkonnas asuvad, monumentaalsed kineetilised valgusobjektid muutuvad vastavalt vaatenurgale; peegel peegeldab vaid liikumatuid objekte; klaastahvlid võimendavad ülelendavate lennukite müra. <33>

Roxanne Blanchard' i jaoks on klaas "läbinähtav membraan", mille visuaalne köitvus võib kunstnikule lausa takistuseks kujuneda. <49> Tema kunst on pettepiltide varjuteater: ebamäärane kritseldis klaasi tagaküljel võtab kõverpeeglis antiikse vaasi kuju; tabamatud pildid hõljuvad klaasi ja silma vahelisel eikellegimaal. Blanchard'i töödes samastub klaas atmosfääriga: kerge, õhuline, udune ja petlik.

Victor Vasarely'le pakub läbipaistev alus võimaluse uurida graafilise joonise käitumist ruumis. Vasarely mitmekihilised sirgjoonte võrgustikud moodustavad põnevaid interferentspilte; nende eesmärk pole midagi väljendada, vaid rahuldada puhast tunnetuslikku huvi. >>>